Juhtkiri | Kas me selliseid aastapäevakõnesid tahtsimegi?

Ühegi vabariigi aastapäeva sõnavõtja seisukohtades ei esinenud üllatusi: president ja peaminister seilasid harjumuspärasel kursil, Keskerakonna esimees nahutas neid mõlemaid, üht väsinuks ja teist kraaklejaks tituleerides ning vormitäiteks võttis sõna riigikogu esimeeski, mitte et tal midagi öelda oleks olnud, aga lihtsalt amet kohustas.

Presidendi ja peaministri kõnedes käsitletavad teemad olid etteaimatavad, lahtine oli vaid, millistes proportsioonides ühel või teisel teemal räägitakse. Et aga president pühendas ametiaja viimasest aastapäevakõnest kolmandiku pagulaste vastuvõtmise põhjendamisele, see tundus ühelt poolt ülepingutatuna, teisalt aga võis peegeldada kulissidetagust survet Eestile, et kui me ei tegele pagulaskriisiga, võib EL vähendada meile antavat raha. Sekka riigikogu ja valitsuse nahutamist venitamise ja otsustusvõimetuse teemal, majandust puudutati riivamisi ning lõpuks küsiti retooriliselt, kas oleme avatud või väiklased.