Jaanus Karilaid | Presidendile pai, peaministrile valge paber

Kui president suutis oma kõnega lati ületada, siis Rõivas ei ajanud seda mitte maha, vaid jooksis lihtsalt selle alt läbi. President Toomas Hendrik Ilvese kui ametist lahkuva mehe sõnavõtt ei suutnud tõenäoliselt väga paljusid inimesi kõnetada, sest see jäi pigem ümmarguseks ning ajakirjanikelgi oli tegemist tsitaatide leidmise ja väljatoomisega. Tõsi, kõne oli oluliselt sõbralikum ja rahumeelsem kui varasematel aastatel, selle eest plusspunktid, sest president peabki olema rahva rahustaja ja tasakaalustaja. Samas tuleb nentida, et kui president on eelnevad üheksa aastat tegelenud valitsuse poliitika õigustamisega, ei päästa seda mainet ka ametiaja viimane aastapäevakõne.

Halvas mõttes üllatuse pakkus aga reformierakondlasest peaministri Taavi Rõivase poliitiline hämamine ja kummaline püüd siduda praegust valitsust ja riigi ülesehitamist põhjamaadega. Rõivases lööb välja justkui komnoore ennastunustav kihutuskõne ilusamale homsele – kuigi kõik tõsiasjad räägivad vastupidist keelt. Madalaima reitinguga peaminister soovib juhtida innovatiivset riiki, kuigi meie teadus- ja arendusvaldkonna maht SKPst on napilt 1%. Vahe põhjamaadega suureneb, mitte ei vähene. Rõivas soovib põhjamaist heaolu, aga maksusüsteem on ikka nagu Vene Föderatsioonil. Ta tahab põhjamaist majandust, aga meie ekspordivõime otsib juba 10 aastat uusi turge.