Juhtkiri | Must pilv Euroopa tuleviku kohal

President Ilvese viimases aastapäevakõnes oli vähemalt üks asi väga otse välja öeldud – kui me pagulasi vastu ei võta, võime vähemalt osast ELi struktuurifondide rahast ilma jääda. Tegelikkuses need asjad ilmselt nii lihtsalt siiski ei käi, sest see raha ei laeku uusliikmetele niisama, vaid ikka kindlate lepingute alusel. Nende avamine ja muutmine oleks eurobürokraatiat arvestades väga kauaaegne protsess ning vaevalt kõik uusliikmed sellise rahalise karistamisega lepiksid. Seda enam, et võrdset kohtlemist pole liidus niikuinii olnud ega ole tänini, kui vaadata kas või vanade liikmesriikide põllumajandustoetusi, millest meie põllumehed vaid und võivad näha.

Küll aga tuleb nõustuda, et ELi tulevik pole pilvitu mitte üksnes põgenike küsimuses. Pole ju päris korrektne ähvardada uusliikmeid rahakraani kinnikeeramisega olukorras, kus Euroopa lõunapiir ei pea. Ning kui jõukamatest riikidest Soome ja Suurbritannia tahavad teistest liidu riikidest pärit tööjõu sotsiaaltoetusi oluliselt kärpida, siis ongi meil käes kaks Euroopat, eriti kui ELi liikmesriikide tööjõud pannakse pagulastega samale pulgale või isegi paar astet allapoole. See tähendaks ELi ühe peamise alustala – tööjõu vaba liikumise põhimõtte – väga jõulist kõigutamist. Kui veel lisada siia mitmel pool tööd alustav piirikontroll ja küsimus Schengeni ühise viisa ruumi tulevikust, siis tulebki presidendi kombel küsida, mis saab meist, Eestist ja Euroopast?