Inga Raitar | Riiklik kreeniball ehk 98 ja 900

Kaks elegantset kõrget riigiasutust juhtivat daami kirjutasid Facebookis. Üks leidis, et uue eestlaste leiutatud robotpakiautomaadiga võiksid maal elavad üksikud vanurid lihtsamalt piima ja saia saada. Teine teatas täie tõsidusega, et kuluefektiivsem oleks see saata drooniga, too kannaks piima-leiva ära küll. Halloo, kosmos, tahtsin hüüda. Kas te üldse kujutate ette, mida tähendab praeguse ilmaga elada üksi elatusmiinimumi eest ääremaal? Suhtelises vaesuses ehk vähem kui 400 euroga kuus elab praegu viiendik eestlastest, peaaegu 300 000 inimest. 

Kolmapäeval vaatasin riiklikke daame kõndimas üle punase vaiba. Igaühe kleidi eest saaks päris mitme droonilaadungi jagu piima ja saia. Ja see pole nüüd kadedus ega klassiviha. Vastuvõtuvaibal lugesin kokku täpselt 98 tegelikku maksumaksjat: iseendale tööandjat, ettevõtjat. 900 kutsutust on see 10,8%. Mitteriigipalgalisi ehk tõelist maksuraha loovast ettevõtlusest palgasaajaid oli umbkaudu teist niipalju. Jämedalt võib öelda, et kolmveerand riigi kulul pidutsema kutsututest elab ka ülejäänud 364 päeva aastas riigi maksurahast. No olgu, välisdiplomaatide palga maksab nende riik.