Einar Ellermaa | Integratsiooni teeb ühine olme, mitte telekanal

Tallinna liinibussi siseneb tagauksest soliidselt riides vanaproua. Ta tahab mööda vahekäiku ettepoole minna, aga üks mitte nii soliidselt riides ning kaugele paistvate ja tuntavate pummeldamistunnustega mees on oma jala vahekäiku sirutanud. „Palun lubage mind läbi!“ ütleb naine. „Istu sinna!“ ütleb mees vene keeles ja osutab viimasele pingireale. „Teie ei ütle mulle, kuhu ma istun, palun lubage mind läbi!“ ütleb naine juba kõvema häälega. Mees tõmbab vastumeelselt jala eest ära, aga pobiseb vene keeles: „Kus nüüd kukkus kamandama.“

Naine seisis juba ammu mitu meetrit mehest eespool, aga venekeelne pobin vahepealsete pausidega muudkui jätkus ja jätkus: „Sina ei kamanda siin! Või pead ennast peremeheks! Teame teiesuguseid! Või kohe peremehetsema!“