Juhtkiri | Totalitaarse riigi karistuspoliitika

Kui riigikogu otsustab trahvimäärade kahekordistamise kasuks, tõuseb niigi kõrgete trahvimääradega Eesti komeedina trahvitaevasse. Tundub, et poliitikutele ei lähe põrmugi korda, et trahvimäära tõus trahvide menetlejaid ja trahvimise järelmite ravijaid põrmugi ei vaimusta. Kui tõsiselt saab võtta argumenti, et trahvimäärad on muutumatuna püsinud 2001. aastast? Kümne lisamiljoni laekumine on riigieelarvesse juba sisse kirjutatud ning see paistab olevat ka peamine põhjus, miks trahvimäärade kergitamisest enam loobuda ei saa. Seda hoolimata kohtunike nurinast, et rahatrahve ei õnnestu sisse nõuda ning inimesed pakuvad end rahapuudusel arestimajja vee ja leiva peale istuma. Samuti pole õiguskantsler olukorraga rahul. Seadusandjad ei tea sedagi, kas trahviraha ei laeku seetõttu, et rahval pole raha või on kogumisprotsess ebaefektiivne.

Kinnitamata turvavöö eest määratav trahv on Saksamaal 30 eurot, meil aga saab olema 400; trahv väikese kiiruseületuse eest on Saksmaal 35, meil aga 240 eurot. Kas Eesti kuulub selliste krõbedate karistustega läände või pigem totalitaarsete riikide hulka? Kui võtta arvesse, et Saksamaa keskmine palk on meie omast kolm korda suurem, siis saavad meie trahvid olema euroopalikest mitukümmend korda rängemad. Mis on aga selle hind, kas tõesti õiguskuulekas ühiskond või meeleheitele viidud kodanikud, kellele normaalne ühiskonnakorraldus enam põrmugi korda ei lähe? Kui pensionär saab turvavööta sõidu eest (mis on oma olemuselt pisirikkumine) 400 eurot trahvi, siis keskmisest vanaduspensionist suurem trahv võib tegelikult mõista ta kuu aja pikkusele nälgimisele või sundima kodust loobuma. Kas sellise karistamisega on tõesti võimalik kedagi kasvatada?