Uppumine, sissepõlemine ja äkksurm tabab seda, kes rüvetab hiit, ohvrikivi, püha puud või jõekääru

Kaks meest teevad Haanjas pühas metsas röövraiet. Veidi aja pärast üks upub, teine põleb majja sisse. Kohalikke kombeid mitte tundvad kalamehed kaovad ridamisi vette Hiiehauaks nimetatud pühas paigas Pärnu jões. Käsukorras hiie maha võtnud töömees teeb natukese aja pärast endale otsa peale. Kõik need eesti rahva ennemuistsetesse juttudesse sobivad lood on juhtunud meie kaasaegsetega viimase poole sajandi jooksul.

"1953. aastal raius üks kasuahne mees öösel salaja maha püha männipuu – lootuses sealt seest varandust leida. See oli ohvripuu, millele annetati ka näiteks hõberaha. Pole teada, kas mees puuõõnest midagi sai, aga järgnevalt kiskus kogu ta elu kiiva ja varsti uppus ta ära," jutustab Ahto Kaasik, Tartu ülikooli looduslike pühapaikade keskuse ekspert, äsjailmunud raamatu "Põlised pühapaigad" autor.