Juhtkiri | Stenbocki maja võitlus Venemaa agentidega
Parim psühholoogiline kaitse on rünnak. Kui Eesti kodanik saab Norra portaalist teada, et meil lendavad Vene droonid ja käib ka muu – tõenäoliselt harjumuspärane – luuretegevus, siis kas on riigivastane selle kohta selgitusi küsida või peaksime tegema näo, et meid see ei huvitagi? Vandeseltslaslikult üksteisele silma pilgutama? Kuhu ühe Eesti presidendi omaenese tarkusest valitsemine meid viis, sai iga Eesti perekond omal nahal kogeda.
Eesti-Venemaa piir pole ainult kahe riigi vaheline piir. See on ka Euroopa Liidu välispiir, kahe maailmavaate piir. Seepärast oleks kergemeelne idanaabri sõjalisi jõudemonstratsioone ja ümberkorraldusi tähelepanuta jätta. Eesti on kui lääne pistrik ideoloogilise võitluse eesliinil Vene karu olemist võimalikult ebamugavaks muutmas. Pole oluline, kas see roll on meile peale sunnitud või vabatahtlikult võetud: tuleb osata tuliste ja tundlike teemadega tegeleda, et mitte kaotada omaenda kui riigi usaldusväärsust rahvusvahelisel areenil ega kodanike silmis, kuid mitte ka uinutada inimesi mugavasse rahulolusse. Muutlik pole üksnes naise, vaid ka avalikkuse meel. Seda näitas hiljuti ka riigimeeste valuline reaktsioon uuringule, mille järgi rahvuslik ohutunne oli pööranud seieri idast läände, pagulaste poole. Sellises olukorras ei maksa üksnes vaenlasi ja vaenlaste käsilasi otsida, vaid vaadata korraks ka peeglisse, ja tuletada meelde, kuidas Vene ohule sobival hetkel rõhudes ei upitata ainult erakondade reitinguid, vaid võidetakse ka valimisi.