Seisukoht | Ülikooli hammasrattad

Kais Allkivi, toimetaja, 7. mai 2016

Äsja 70. sünnipäeva tähistanud keeleteadlane Reet Kasik tõi siinsete ülikoolide nõrkusena välja katkematu ümberkorralduste laine. “Ma ei oska öelda, kuivõrd see on riigi haridus- ja teaduspoliitika, kuivõrd ülikoolide endi ebakindluse ja rabelemise probleem,” lausus ta.

Olgu kuidas on – üliõpilased ei tohiks muutuste tuultes hammasrataste vahele jääda. Õppekavade muutmine on kaasa toonud selle, et tudengid, kel on kõik ained sooritatud ja vaid lõputöö kirjutamine lisa-aastale jääb, peavad tasu eest kuulama õppekavva lisandunud aineid. Mis siis, et lõpetamiseks vajalikud ainepunktid muidugi kokku tuleksid. Mõistlik oleks võtta arvesse üliõpilase sisseastumisaastal kehtinud õppekava. Arusaadav, et nominaalajast üle läinud tudeng maksab lõputöö kaitsmise eest, kuid juba läbitud aineid kehtetuks kuulutada tundub puhta kiusuna. Igaüks peaks saama sellise diplomi ja kuulata neid kursusi, millega ta ülikooli astudes arvestas. Ehk siis muutused peaksid toimuma järk-järgult.

Edasi lugemiseks vajuta:
Oled juba lugeja?