Juhtkiri | Vihakõne seadusega otsejoones kraavi?

Õhtuleht.ee, 12. mai 2016

Kas kultuurilehes Sirp ilmunud fotomontaaž poliitik Martin Helmest, rinnal põll kirjaga „Minu m*nn on puhas“ on kunst, poliitiline satiir, solvang või vihakõne konservatiivse poliitika viljelejate vastu? Kui samas lehes ilmuks liberaalsema poliitiku või ühiskonnategelase portree kirjaga „Olen pagulaste poolt, sest mulle meeldib grupivägistamine“, sellist küsimust vaevalt tekiks. Aga mis on „Kui on must, näita ust!“?

Tippjuristidki tunnistavad, et isegi rahvusvahelistes õigustekstides ei kohta ühte ja ühetaolist selgitust, mis asi see vihakõne on. Sallimatus levib epideemiana, solvav kõnepruuk on muutunud normiks ja anonüümsed kommentaariumid on ammu peldikuseinteks taandunud, kurdavad huvigrupid, kes enda väitel vihakõnet omal nahal tunda saavad. Arusaadav: keegi ei taha, et teda sõnasolgiga üle valatakse. Ent kas iga netisõimleja, ropp kunstnik ja kohatu poliitik tuleks üksnes seetõttu trellide taha saata, et tema väljaöeldu meile ei meeldi, on ropp või teeb haiget? Kas nõnda ei ole liiga lihtne vaigistada ühiskonnas nii mõndagi diskussiooni, anda ennetavat hoopi nendele, kes meile ei sobi?

Edasi lugemiseks vajuta:
Oled juba lugeja?