Juhtkiri | Uue põhjamaa kohta liigpalju traagilisi õnnetusi

Pole just palju nädalavahetusi, mida täidaksid sedavõrd traagilised uudised mitmest õnnetuse läbi katkenud noorest elust. Kiltsi lennuvälja omaalgatusliku kiirendusvõistluse puhul hüüdis õnnetus juba kaugele ette. Segasem on lugu manööverdava metsaveoki all hukkunud viieaastase põnni puhul: jah, lapsevanemate mure on, et laps ei läheks tee peale uitama, kuid kui metsa raiutakse, siis külavahetee on ikka kogu laiuses veokeid täis. Mitte igal juhil ei sütti elumajade kandis ukerdades ohutulukest peas. Ei mahu teedele korraga ära ka rekkad, mis rolleritest liiga lähedalt möödudes õhukeerisega väiksema liikleja pikali paiskavad, ega ka puiduhakkeveok, mille juht süüdistas koorma kummulikeeramises iseenda asemel hoopis kehva teed. Vahel jääb vägisi mulje, et politsei spetsialiseerub liikluses kiirusemõõtmise abil trahvide kogumisele, mis on küll lihtne, mugav ja kasulik, aga kas ka mõttekas ja ainuvõimalik moodus liikluskasvatuseks?

Me võime muretseda madala sündivuse ja selle üle, kes hakkab meile tulevikus kahaneva rahvastiku tingimustes pensioni maksma, kuid samas – kas me oleme teinud piisavalt jõupingutusi, et emapalga ja muude riigi meetmete toel sündinud põlvkond sirguks Eesti põlve uueks looma?