ÕHTULEHE KRIMIJUTT | "Suvevõõra surm", 2. osa

Jaanile helistati jälle – ilmselt linnakolleegid, kes tahtsid täpsemaid juhiseid, kuhu sõita. Kristjan kuulis seda nagu läbi vati. Murest haige, kammis ta visalt surnuaeda, kuigi oli juba iga nurgakese mitu korda läbi vaadanud.

Suunurka valgus midagi soolakat ja Kristjan taipas, et need on tema enda pisarad. Ta polnud nutnud vanaema matustest saadik. Ta hüüdis tütre nime. Lõpuks sundis häda teda üle kalmistut ümbritseva kiviaia ronima ja võsas vett lastes meenus talle kabel. See paistis siia ära. Lihtne paekivist hoone paiknes surnuaia vanemat ja uuemat osa eristaval mõttelisel piiril. Katust kattis tihedalt metsviinapuu, mida keegi polnud enam ammu kärpinud.

Jaanile helistati jälle – ilmselt linnakolleegid, kes tahtsid täpsemaid juhiseid, kuhu sõita. Kristjan kuulis seda nagu läbi vati. Murest haige, kammis ta visalt surnuaeda, kuigi oli juba iga nurgakese mitu korda läbi vaadanud.

Suunurka valgus midagi soolakat ja Kristjan taipas, et need on tema enda pisarad. Ta polnud nutnud vanaema matustest saadik. Ta hüüdis tütre nime. Lõpuks sundis häda teda üle kalmistut ümbritseva kiviaia ronima ja võsas vett lastes meenus talle kabel. See paistis siia ära. Lihtne paekivist hoone paiknes surnuaia vanemat ja uuemat osa eristaval mõttelisel piiril. Katust kattis tihedalt metsviinapuu, mida keegi polnud enam ammu kärpinud.