ÕHTULEHE KRIMIJUTT | "Suvevõõra surm", 21. osa

Nad kihutasid Jaani juurde, nii et sopp lendas. Hilisõhtusest vihmast olid kruusateele jäänud sügavad lombid. Jaan tammus väravas edasi-tagasi. Kristjanile näis, nagu oleks sõber üleöö kümme kilo alla võtnud. "Isa on kadunud. Kõik otsisin juba läbi, kust otsida teadsin – teda ei ole. Isa oli pärast seda jama väga ärritunud – laibad metsas, mingid müüdud ja ostetud lapsed… Eks ta oli löödud. Uuris ise kõik need aastad, aga ei miskit sellist. Temaga ei saanud õhtul enam isegi normaalselt rääkida. Tammus oma tiigi ääres, vandus ja näris oma plärusid."

Triin hakkas telefonis juba numbrit valima, aga Jaan tõstis hoiatavalt käe: "Ärme pane seda veel suure kella külge. Muidu on tal pärast piinlik – kui selgub, et ma üle muretsesin. Mõtlesin, et sa, Kristjan, äkki aitad. Sul pea lõikab. Ta võttis relva kaasa, oma jahipüssi. Ta võib endale midagi teha."