Veikko Täär: "Kindlasti õpetas venna ülekohtuselt varane lahkumine mind omal karmil moel elu rohkem väärtustama."

Jaanus Kulli, 30. juuli 2016

"Olen vaba mees. Mu nimi on Gabriel." Kes ei teaks seda repliiki "Viimsest reliikviast". "Olen vaba mees. Mu nimi on Veikko," võiks öelda Veikko Täär. Ta on tänapäevane Gabriel. Üks ihaldusväärsemaid vabu mehi. Vabakutseline näitleja. Vähemalt sama sarmikas kui Gabrieli kehastanud Aleksander Goloborodko. Ja kindlasti parem vehkleja kui Goloborodko, sest ta on võitluskunsti õppinud.

Kui mõni näeb Veikko Tääri lihtsalt ilueedina, on ta lühinägelik. Kellele on antud, sellele on antud kuhjaga. Veikko on üks neist. Ta mõistus on terav nagu habemenuga, temast oleks võinud saada hea füüsik, aga sai hoopis näitleja, kes lõpetas lavakooli cum laude, ta jookseb maratone ja osaleb triatlonitel, ta on suurepärane kokk ning laulab nagu ööbik. Küll aga peavad naised, kes Veikko poole pilke saadavad, arvestama, et ta on kolme lapse isa.

Edasi lugemiseks vajuta:
Oled juba lugeja?