Juhtkiri | Surm politseibussi rataste all pole paratamatus

Politsei polnud veel lõpetanud moraalilugemist Aseris kolme hukkunuga päädinud avarii teemal, kui prokuratuurist tuli otsus, et mullu novembriööl Tartus jalakäija surnuks sõitnud politseinik pole õnnetuses süüdi. Kiirusega 120 kilomeetrit tunnis alarmsõitu teinud politseinikul ei olevat jäänud jalakäija märkamiseks ja otsasõidu vältimiseks piisavalt aega. Põhjust inimese surnukssõitmise kohtulikuks aruteluks ei leitud. Asjaga tegelenud prokurör (tema, kes ta ülima printsipiaalsusega menetles Viljandi koolitulistamist) tundus olevat otsekui ümbersündinud, näidates jalakäija surnuks sõitnud politseiniku suhtes üles emalikku mõistvust ja hoolivust – peaaegu nagu advokaat, mitte riiklik süüdistaja. Kas pole aga küüniline teatada politseibussi rataste all ülekäigurajal hukkunu omastele, et “kogutud tõendite kohaselt ei ole alust politseiauto juhti jalakäija surma põhjustamises süüdistada”?

Politsei on mitu korda kinnitanud, et alarmsõitude puhul peab olema tagatud teiste liiklejate ohutus. 120kilomeetrine tunnikiirus võib kehvematelgi maanteedel ohtlik olla, liiati siis kohmaka väikebussiga ja linnas. Kas säärane kihutamine on ikka alati õigustatud, kui väljakutsele sõidu hinnaks võivad olla allaaetud inimesed? Eriti kui politseibussi sireen pole sisse lülitatud, et "mitte häirida inimeste ööund". Tagantjärele saame hinnata, et magajate uni jäi küll häirimata, ent üks väike näpuliigutus oleks võinud säästa inimelu. Ehk tuleks siingi tavad ja reeglid üle vaadata?