Juhtkiri | Kes kardab riigireformi kolli?

126 vaba päästjakohta sunniks päästeametit tavaoludes tegevusele – kui nii palju tuletõrjujaid on puudu, siis tuleb nad leida, koolitada, värvata. Ent värbamispiirangu on päästeamet endale ise kehtestanud – tegevusetusele sunnib riigireform, mille tõttu riigiametid ootavad ärevalt, kas kärpelaine läheb neist mööda või mitte. Kui ei lähe, siis täitmata kohti on Exceli tabelist kergem kustutada kui värskelt väljakoolitatud inimesele ust näidata. Kuid riigihalduse ministrit Arto Aasa võiks ametite infosulgu jätmise eest hurjutada üksnes siis, kui oleksime veendunud, et riigireformijad teavad, kui palju ja milliseid töötajaid riigil tõesti vaja, ning kes on need 3500 üleliigset, kes nelja aastaga koondatakse. Ei pruugi.

Kipub ju otsustajate pilk olema küllalt hägune, kui vaja vahet teha, mis on riigile hädavajalik, mis võiks olla ja mis lihtsalt meeldib. Muidu poleks riigireformi vajagi. Riigireformi järelevaataja Kersti Kaljulaid tõdeb: „Kusagil töötavad vähendatud koosseisud end surnuks, et osutada ülivajalikke teenuseid. Kusagil aga pakutakse endiselt midagi, mida õigupoolest pole väga vaja olnudki.“ Edukaks ei saa osutuda riigireform, kus üks minister ulatab teisele koondatavate arvud, mis ministeeriumitest liiguvad selle allasutuse lauale, mis kõige vähem vastupanu osutab (või päästeameti kombel vastutulelik on). Kärpekoht võib ette tulla tunduvalt varem. Õigupoolest tuleks küsida, kas seda esimest ministritki päriselt vaja on.