Juhtkiri | Välisministri portfell kui kuum kartul

Ikkagi kindlalt presidendiks tahtev Marina Kaljurand ei kruti põnevamaks mitte ainult võitlust valimiskogus, vaid jätab õhku ka küsimuse, kellest saab Eesti järgmine välisminister. Kaljuranda välisministri ametis algul pantvangina hoida püüdnud Taavi Rõivas peab leppima, et uus inimene tuleb leida igal juhul, ja on lubanud otsustada nädala jooksul. Senikaua võib välisministri portfelli (küll torisedes) üles korjata multitalent Jürgen Ligi.

Et tekkinud segaduse pärast on manitsevad sõnad öelnud presidentki, lööb Rõivas alanud nädalal kohtumisel Toomas Hendrik Ilvesega kaks kärbest korraga – vabastab Kaljuranna ametist ja kinnitab ametisse uue välisministri. Võiks ju arvata, et välisministriks tahtjaid on Reformierakonnas küllalt, aga kas nad tuleksid valitsusse just nüüd, ja Rõivase kutsel? Mullu vastumeelselt välisministri ametist loobunud Keit Pentus-Rosimannus ei kiirusta Kaljuranna toetajana viimasest tühjaks jäänud kohta kohe endale krabama. Presidendivalimistest kõrvale jäetud Urmas Paet võib eurosaadiku tööst küll väsinud olla, ent harjumuspäraselt ei näita nüüdki otsustuskindlust ministriportfelli (taas)omastamiseks või sellest loobumiseks. Neist, kellelt koht valitsuses korra juba käest võetud, keeldus Anne Sulling välisministri kohast juba mullu, Maris Lauri ka nüüd. Taas parteivälise eksperdi kaasamine näitaks, et erakonnas on puudu asjalikest inimestest. Kalle Pallingu, kes portfelli küll tänulikult vastu võtaks, ministriks nimetamine mõjuks aga pigem teenena heale sõbrale kui hariduse, kogemuste ja omaduste poolest sobivaima inimese valimisena.