Hannes Hermaküla elu, mis ei mahu teleekraanile

Elen Luht, 15. september 2016

"Eesti mees mõtleb, et on kuulikindel. Mida vanemaks saad, seda rohkem mõistad, kui oluline on tervis ning enda liigutamine ja et see on ka mõnus, lahe. Ikkagi eriline kaif, kui lähed suusatama, karge külm õhk tuleb vastu, ümber on metsavaikus. Kõik päeva mõtted ja mured saab kaelast ära,“ räägib Hannes Hermaküla.

 Väike sild, kust Hannes Hermaküla igal hommikul enne hommikusööki ja kohvi, jalad ees, tiiki hüppab, valmis selsamal kevadel naabrimehe abiga. See on suve ja puhkuse juures suurim nauding, kinnitab mees ning ega polegi muud kui uskuda, sest päike on mõnus, kivile maanduv kiil ilus ja linnulaul vaikuse taustal lausa jumalik. Ainult üks mure on selle tiikihüppamisega – nimelt on Hannese viieaastane Jack Russelli terjer Bob südamest veendunud, et see on üks äärmiselt ohtlik ettevõtmine. Nii kui ta näeb kedagi tiigile lähenemas, kostab vastu metsaserva kõvasti kaja koguv klähvimine senikaua, kuni Suur Oht on möödas ja inimesed taas tiigist eemal. Hannes tunnistab, et koer on küll nende pere suurim sõber, kuid neil hommikutel püüab ta siiski ilma koerata välja hiilida.

Edasi lugemiseks vajuta:
Oled juba lugeja?