Hannes Hanso | Tulevased sõdurid ei vaja ühe vitsaga löömist

Kaitsevägi ei valmista ajateenijaid ette seente korjamiseks ega jõhvikal käimiseks, vaid Eesti riigi kaitsmiseks ja tänapäevaseks sõjapidamiseks. Keskmine sõdur peab suutma kiiresti ja raske varustusega joosta, ta peab suutma vaenlase tule all söösthüpetega edasi liikuda, ta peab vahel võitlema kurnatuse ja magamatusega. Tal tuleb aeg-ajalt läbida pikki vahemaid ja kanda samal ajal seljas mitte ainult automaati, vaid ka üle kümne kilo kaaluvat kuulipildujat või tankitõrjegranaadiheitjat koos laskemoonaga.

Olen koos sidepataljoni sportlastega kaasa teinud sõdurieksami, mis tähendas miinuskraadides ja sügavates lumehangedes 20 tundi kestnud katsumust, mille käigus tuli astuda lahingtegevusse, varjuda ja täita muid ülesandeid. Nägin, et ajateenijatele oli pärast kolme-neljakuulist baasväljaõpet tegu tõsise füüsilise väljakutsega. Vana tarkus, et raske õppustel, kerge lahingus peab siin kindlasti paika. Seega võib väita, et kutsealustele kehtestatud tervisenõuded on suures osas õigustatud, need aitavad tagada, et kaitseväeteenistusse tulnud noormehed oleksid väljaõppe läbimiseks terved ja tugevad.