ÕHTULEHE VIDEO | Tõnis Erilaid: "Välismaiste analoogide kõrval oli saade "Soovid, soovid, soovid" väga kodukootud ja lõhnas villaste sokkide järele."
Jaanus Kulli, 10. detsember 2016
Kell on üks pühapäeva pärastlõunal. Sajad ja sajad noored istuvad raadiote ees, kõrval lintmakk, mille mikrofon on asetatud raadio kõlari ette parajasse kaugusse. Et ei tekiks vibratsiooni ning lindistuse kvaliteet saaks asjaolusid ja tehnikat arvestades võimalikust parim. Siis kõlavadki need kolm sõna, mida on terve nädal oodatud.
"Soovid, soovid, soovid…" Esimesena kostab "soovid" natuke sensuaalselt Helgi Erilaiu suust, siis madal ja samas mahe Tõnis Erilaiu hääl ning jälle Helgi oma. Nagu kolm võlusõna, mis kohe-kohe maailma muusika su tuppa toob. Saatejuhi Tõnise tämber paneb tüdrukute südamed kiiremini põkslema: kas eelmisel nädalal posti pandud kiri on ikka raadiosse jõudnud ja saatejuhi heakskiitu leidnud?