Timuka mõõk janunes verd ja hukatu rõivad tõid äriõnne

Karjub, nagu ratta peal – nii võiks kirjeldada kisa, mille kuulmine andis kogu Tartu Veeriku linnajaole teada, et tulevane arheoloog Martin Malve kihutab kodu poole, vererida taga.

See 1980ndate lõpus viieaastase poisi suust valla pääsenud röökimine polnud asjata. Praegu katsub mees oma pead ja nendib, et lohk, mis sõbra heidetud kivist tema peakolu sisse jäi, on senini alles. Sai ju tegeldud oma esimeste maapõue uuringutega, – ehitusplatsil vundamendiaugust kive välja katkutud ja neid vette loobitud. "Seisime seal sõpradega mitmel tasandil, üks tagumine poiss ei visanud välja," on ohvri lühike kirjeldus toimunust.