Inga Raitar | Rail Balticu muldkeha mõistatus ehk Otsige lätlast

Lõpetasin möödunud nädalal riigikogus toimunud Rail Balticu kolmetunnise arutelu järelvaatamise ja tundsin end täiesti nõutuna. Enam selgemalt pole võimalik illustreerida fakti, et meil on kaks Eestit. Ühes kulgevad inimesed, kes analüüsivad, arutlevad ratsionaalselt ja teises kobrutavad hüüdlaused, sildid ja häma, mis katab mingeid läbipaistmatuid huve. On selge, et need hüüdlausujad ei ole rumalad inimesed. Miks nad siis käituvad kui jonnivad kolmeaastased, kui neile püüda selgitada, et ainult kommide söömine lõpeb hambaaukude ja haigevoodiga? Heas krimiloos alustab halle ajurakke kasutav detektiiv uurimist alati sellest, mis võiks olla teo tegelik motiiv.

Kavandatav ülikiire ühendus Euroopasse lõpeb tegelikkuses tupikuga Poola piiril. Jutt meid Euroopa ääremaastaatustest välja lülitavast kiirliinist on faktideta reklaamtekst. Poola raudtee arengukava ei näegi ette õhinapõhiste baltlaste rõõmuks pikendada ülikiiret ühendust Berliinini. Leedu–Poola piirile pole aga kellelgi ega millelgi vaja kihutada Tallinnast 150 km tunnikiirusega. Vilniusse ja Riiga on muidugi vaja sõita, kuid selleks tuleks lihtsalt ja kümme korda odavamalt uuendada olemasolevat raudteed, aga seda ei taheta jonniva järjekindlusega teha. Kuidas selgitaksid Poirot või Holmes, kellel on põhjust meie kodumaasse parandamatu haav lüüa ja mis motiiv see küll olla võiks?