Juhtkiri | Mööduv aasta nagu üllatusmuna
2016 löödi plats puhtaks: suitsunurgas sündinud liit sotside esimehe Jevgeni Ossinovski ja IRLi juhi Margus Tsahkna vahel tõukas võimult 17 aastat koalitsioone moodustanud Reformierakonna, peaministriks sai Edgar Savisaare Keskerakonna esimehe kohalt tõrjunud Jüri Ratas, ja kümne presidendiaasta jooksul skandaale nagu postmarke kogunud Toomas Hendrik Ilves vabastas koha Kadriorus üllatuspresident Kersti Kaljulaidile. Aasta alguses veel tooni andnud ja 2016. aastat opositsioonis, välismaal või ühe jalaga kohtupingis lõpetavate poliitikute võimust kõrvalejäämine keerab Eesti elus kahtlemata uue lehekülje. Millega see täidetakse, on juba teiste teha.
Uus Keskerakonna juhitud valitsuskoalitsioon ei jätnudki õnne valamist saatuse hooleks: kiirkorras valminud ja kobarasse köidetult vastu võetud maksumuudatuste pakett rõõmustab küll korraks vähem tulumaksu maksvat madalapalgalist, aga võtab kütuse-, maagaasi- ja alkoholiaktsiisiga ning suhkru-, panga- ja teekasutusmaksuga selle raha meie kõigi taskust tagasi. Aga sellest juba lähemalt järgmisel aastal, sest jõustumisega tuleb oodata 2018. aastani. Kuidas aga üle elada terve aasta, kui piits on kõigile nähtaval, prääniku jagamisega tuleb aga oodata?