Jürgen Rooste | Depressioonis Eesti?

Jürgen Rooste, kirjanik, 31. detsember 2016

2016. ei jää meelde ajaloo parima aastana – me inimestena pole endid just parimast küljest näidanud. Hingelt modernistina ütleks ma – nagu umbestäpselt 100 aastat tagasi, kui sündis dadaism – me oleme teile kirjutand loodusluulet, maalind alasti naist (alasti inimesest pole midagi kaunimat!), aga te lähete ikka välja ja tapate ja alandate üksteist!

Järelikult see ilus kunst ei aita teid, ei ravi kuidagi. Te (me) pole seda väärt! Et kui Koit Toome laulab armastusest ja te kuulate, ja lähete järgmisel hetkel ja ikka vihkate ja jaurate, siis pole sellest tolku. Siis on vaja teistsuguseid võtteid, nt Beebilõusta. Iseasi, kas see karune läheneminegi aitab – aga ajalugu on pigem näidanud, et aitab veidi rohkem, et mõjub see kunst, see sõna ja mõte, mis kriipab ja kraapab ja välja kutsub, mitte too, mis teeb ähmasesse tühjusse pai, et kõik on ju tore ja hää. Kui ei ole. Me kasvame läbi kannatuste, kannatamise. Mitte läbi kannatamatuse.

Edasi lugemiseks vajuta:
Oled juba lugeja?