Seisukoht | Viin ja venelane

Nägin sellel aastavahetusel ainult mõnepäevase vahega 1976. aastal linastunud kultusfilmi „Saatuse iroonia ehk Hüva leili“ ja seejärel ka 30 aastat hiljem valmis saanud järge „Saatuse iroonia: lugu läheb edasi“. Mõlemad ketta peal, kallatud üle ühesuguse soustiga. Nii mõnedki näitlejad olid samad. Aga mis peaasi – tegelesid ikka samade asjadega. Vaatasin, mõtlesin, rehkendasin. Mis on õieti möödunud 40 aastaga üldse muutunud? Et kõike ka korralikku võrdlustabelisse panna, korraldasin asjade meeldetuletuseks veel aasta viimasel päeval kontrollkäigu pealinna ühte paremasse avalikku, Kalma sauna.

Olen juba piisavalt vana tegelane, et mäletada, kuidas klutina mööda Tallinna ühissaunu kakerdasin – vannitoad polnud siis veel kaugeltki nii levinud nähtus kui praegu. Kuidas just idapoolsed saunlejad tundsid end kui Vana-Rooma termides, kus oli lubatud kõik. Term – see oli midagi suursugust, ülikutele igiomast. Mis need idapiiri tagant tulijadki muud olid.