Juhtkiri | Sajandaks juubeliks kiirkorras ausammas

Eesti vabariigi sajandal juubelil riigi rajajale – olgu selleks päästekomitee või üksnes Konstantin Päts – monumendi avamine saab toimuda ainult ülepeakaela. Eeldatava avamiseni jäänud aasta jooksul on vaja paika panna monumendi kontseptsioon, kokku leppida täpne asukoht, korraldada konkurss, selgitada võitja, sõlmida leping ja võidutöö valmis ehitada. Loota selle kõige teokssaamist olukorras, kus ühiskond juba rohkem kui aasta vaidleb selle üle, kas Päts üleüldse väärib monumenti, tundub esmapilgul väheusutav. Kui aga monumendi meeskond haarab koos riigiga jõuliselt initsiatiivi, võib ettevõtmisest asjagi saada samamoodi, nagu pandi kiirkorras püsti Vabadussammas.

Paljud meist mäletavad vaimustust, millega alt tulnud initsiatiiviga taastati taasiseseisvumise aegu üle Eesti nõukogude võimu hävitatud Vabadussõja mälestusmärgid. Suurim oht seisnebki selles, kui ausammas rajada ülalt tulnud korralduse alusel ilma ühiskondliku konsensuseta. Nii on paljude hinnangul diletantne, kuid ülikalliks osutunud Vabadussammas polariseerinud ühiskonna. Erakondlikku monumentaalkunsti esindav Vabaduskell Vabadussamba naabruses on aga suisa unustuse hõlma vajunud. Samal ajal kadestame lätlasi nende suursuguse Vabadussamba pärast, mis imekombel elas üle ka nõukaokupatsiooni.