Juhtkiri | Halvad seadused häbistavad riigikogu

Mullu riigikogus vastu võetud maksukobarseaduse tunnistamine 2016. aasta halvimaks seaduseks on seadusandjale meeldetuletuseks, et kiirustades ja opositsiooni ning huvigruppide kriitikat eirates sündinud seadus ei teeni avalikkuse heakskiitu isegi siis, kui koalitsioonierakonnad väidavad nii tegutsevat vaid kõige üllamatest eesmärkidest lähtudes – panna majandus kasvama, kaitsta rahva tervist ja aidata kaasa võrdsemale ühiskonnale. Kõike seda peab olema võimalik saavutada heale õigusloomele allahindlust tegemata (et on võimalik, näitab kas või see, et ühelgi aastal pole ka parim seadus valimata jäänud). Selle eesmärgi silmist kaotamisest annab tunnistust tõik, et Teenusmajanduse Koda valis 2015. aasta halvimaks seaduseks samuti maksukobara.

Raske öelda, milline tänastest valitsuserakondadest on avalikkuse meelepaha enim ära teeninud – kas varasemalt Reformierakonna juhitud valitsust teerullipoliitika eest tuliselt kritiseerinud ja ise valitsusse jõudes samamoodi talitanud Keskerakond, või juba teist korda maksukobara läbisurumist toetanud IRL ja sotsid? Ent see polegi peamine – halvad seadused pole pelgalt häbimärgiks poliitikuile ja nuhtluseks juristidele, nende mõju on palju laiem. Näiteks viimastel aastatel halvima seaduse nominentide hulka pääsenud kooseluseadus ja selle vastuvõtmata rakendusaktid on ühtviisi morjendanud nii neid, kes seaduse vastu, kui ka neid, kel kasutuskõlblikku seadust praktilistel põhjustel vaja on. Et seaduslünki on täitma sunnitud kohtud, pole aga hea nii näiliselt oma tööga mitte hakkama saavale parlamendi kui ka ühiskonda polariseerinud küsimustes lõppsõna ütlema pidavate kohtute mainele.