Seisukoht | Rõõm filmis, rõõm filmist

„Millal tuleb stseen, kus peategelane vaatab suitsu pahvides mõtlikult kaugustesse, et selle veniva jamaga lõpuks ühele poole saaks?“ mäletan üht klassivenda küsimas mitme aasta taguses kirjandustunnis, kus tuli vaadata üht Eesti filmi. Ei mäletagi enam, millist – ühtviisi hallid ja mornid kippusid nad tollal olema kõik. Ja samasugune tühi ja lootusetu tunne täitis hinge veel pikalt pärast vaatamist.

Võrreldes selle ajaga näib Eesti filmimaastikul olevat palju muutunud – aina raskem on määratleda, milline on „tüüpiline“ Eesti film. Klišee külmal talvepäeval suitsetavast tusasest Eesti mehest pole küll päriselt kadunud, aga tema kõrvale on ilmunud palju rohkem nalja ja rõõmu. Võib-olla ka hollywoodilikku lihtlabasemat huumorit, aga kui inimestele see meeldib, siis pole sellelgi midagi häda – pigem toetagu siis just kodumaiseid tegijaid.