Juhtkiri | Pagulased hääletavad jalgadega

Eestisse rändekava alusel saabunud 120 põgenikust on praeguseks siit lahkunud oletatavasti juba 26. Kui oleksime rehepapid, saaksime asjade sellise käigu üle vaid rõõmustada. Sest alles see oli, kui Eesti ametnikud kinnitasid, et erinevalt Lätist ja Leedust pole siia saabunud põgenikest veel keegi ära sõitnud. Täpne ülevaade olukorrast puudus ja puudub tänini, sest põgenikel on õigus reisida ja viibida kolm kuud Eestist eemal. Nii ei tea ei meie ega ka ametnikud, kas reisile siirdunud põgenikud on siit jäädavalt läinud või kavatsevad tagasi pöörduda. Kas oleme isegi sõjapõgenike silmis liiga vaene ja elamiskõlbmatu riik? Või on sõjapõgenike asemel tegu pigem pretensioonikate majanduspõgenikega?

Ametlikult on lahkunud vaid üks pere, kes läks tagasi Iraaki. Ülejäänud perede lahkumine tähendab aga, et pagulaste kvoodi alusel jagamise süsteem tegelikult ei tööta. Perede Eestist Saksamaale lahkumisel vahetab põgenikeprobleem lihtsalt asukohta ja jääb Saksa maksumaksjate kanda. Kui kvoodi alusel jagamisest hoolimata asuvad põgenikud elama ikkagi sinna, kuhu ise tahavad, siis tekib küsimus, kuidas peaks Eesti riik käituma järgmiste kvoodijagamiste ajal. Võttes põgenikke vastu ettenähtud arvu, näitame end ELis heast küljest. Kui aga seejuures teame, et põgenikud lahkuvad siit esimesel võimalusel, siis kas petame sellise silmakirjalikkusega iseennast või ELi?