Juhtkiri | Eesti riik ei vaja sante ega vigaseid

Asjaolu, et rehabilitatsiooni- ja erihoolekandeteenustele terveks aastaks mõeldud raha sai otsa juba aasta teisel nädalal, võiks kuuluda ametnikeriigi kurioosumite hulka, kui selle tagajärjel ei kannataks päris inimesed. Enamgi veel – esmajoones puudutab see nõrgemaid, kes alati enda eest seista ei suuda, aga ka abivajajate perekondi, kes rahapuudusel sattuvad raskesse kui mitte väljapääsmatuna tunduvasse olukorda.

Riigieelarve seisukohalt pole tegu sugugi kosmiliste summadega, sest sel aastal on laste rehabilitatsiooniks nähtud ette 4,39 miljonit eurot. Küllap saaks seda summat mõne väiksema kulutuse arvelt tahtmise korral suurendada. Kuid just siin konks peitubki – nii laste kui ka täiskasvanute rehabilitatsiooniks mõeldud raha on sel aastal mullusega võrreldes hoopis kuuendiku võrra vähendatud. Järelikult riigil tahtmist pole.

Asjaolu, et rehabilitatsiooni- ja erihoolekandeteenustele terveks aastaks mõeldud raha sai otsa juba aasta teisel nädalal, võiks kuuluda ametnikeriigi kurioosumite hulka, kui selle tagajärjel ei kannataks päris inimesed. Enamgi veel – esmajoones puudutab see nõrgemaid, kes alati enda eest seista ei suuda, aga ka abivajajate perekondi, kes rahapuudusel sattuvad raskesse kui mitte väljapääsmatuna tunduvasse olukorda.

Riigieelarve seisukohalt pole tegu sugugi kosmiliste summadega, sest sel aastal on laste rehabilitatsiooniks nähtud ette 4,39 miljonit eurot. Küllap saaks seda summat mõne väiksema kulutuse arvelt tahtmise korral suurendada. Kuid just siin konks peitubki – nii laste kui ka täiskasvanute rehabilitatsiooniks mõeldud raha on sel aastal mullusega võrreldes hoopis kuuendiku võrra vähendatud. Järelikult riigil tahtmist pole.