Seisukoht | Sellist Eestit ma tahtsingi!

Aigi Viira, ajakirjanik, 15. aprill 2017

Kui ma vastu Eesti sünnipäeva Tartu Uues Teatris lavastust „Praktiline Eesti ajalugu“ vaatasin, olin ma põnevil teada saamaks, miks autor-lavastaja Ivar Põllu valis säärase ekskursiooni muusikaliseks kujunduseks Kukerpillide laulud. See mõjus lausa ärritavalt. Põhjus, miks eestlastele eestlaseks olemisest säärase lähenemisega jutustada, on ju kõigiti lihtne: tahad juurte juurde tagasi, pane plaadimasinasse Kukerpillid ja asu kuulama. Nende repertuaar on ilmselgelt kõigil eestlastel peas. Põlvkondade kaupa. Kel veel ei ole, õpib need lood ära. Sest need on omad.

Et need jäävadki omadeks, nägin ma selgelt, kui käisime koos piltnikuga Kukerpillide kontserdil Võrus. Puupüsti täis saal. 45 aastat laval olnud meestel kulub napp aeg, et kogu seltskond pihku püüda. Publikul silmad sära täis, lauldakse vaimustunult kaasa, hüpatakse toolidelt püsti ja nõutakse välja hulk lisalugusid. Folkimine rokikontserdi meeleoluga. Rääkimata siis kontserdijärgsest autogrammitunnist ja staaridega piltide klõpsimisest.

Edasi lugemiseks vajuta:
Oled juba lugeja?