Juhtkiri | Keskerakonna pill lõhki löödud?

Kas pressikonverentsile, millest oodati selgust selles, mis nimekirjas kandideerivad Edgar Savisaar ja kaasvõitlejad sügisestel valimistel, vaatame tagasi kui kõnekale märgile poliitikute peataolekust või Keskerakonnast irdunud seltskonna valimiskampaania algusele, näitab aeg. On raske öelda, kas kolmel õel – sellise tiitliga tähistatakse Yana Toomi, Olga Ivanovat ja Oudekki Loonet – endalgi on täielik selgus, mis tagataskus hoitavast valimisnimekirjast edasi saab. Kuid selge on see, et nädalase mõtlemisaja võtmisega täpselt Eesti eesistumise koidikul mängitakse eelkõige peaminister Jüri Ratase niigi pingul närvidel.

Valikud, mis Jüri Ratase ees, pole sugugi lihtsate killast. Poliitõdedele piltlikult ukse näitamine (isegi kui väljapressijatega just nii käituda tulekski) tähendaks suurest osast vene häältest loobumist, mis seaks ohtu Keskerakonna ainuvõimu jätkumise pealinnas. Kui järgneks Keskerakonnast väljaheitminegi, siis poleks kindel ka valitsuskoalitsiooni häälte püsimine. Ent vastutulelikkus poliitikas – lauale pannakse arvatavasti savisaarlaste lemmikteemad, nagu venekeelne vähemus, sundüürnikud jne – sellisel määral, mis paneks Yana Toomi ja teisi eraldi nimekirjas kandideerimise mõttest loobuma, seaks kahtluse alla Jüri Ratase iseseisvuse erakonna juhina. Ja kuhu paigutub selles valemis ikka veel tähelepanu keskpunktis olla tahtev Edgar Savisaar? Mõjukas pole võimalik olla ainult võites, vaid ka teisi – olgu kas või enda loodud erakonda – võidust eemale hoides. Tagajärjed Eesti poliitikale laiemalt, nagu võimalik uue vene partei esilekerkimine, mis viiks meid ajas paarkümmend aastat tagasi, kui poliitika oligi selgelt rahvuspõhine, Savisaart ennast vaevalt enam puudutaks.