Juhtkiri | Kuidas päästa mesilased?
Milline näeks maailm välja ilma mesilasteta, tegi piltlikuks üks USA kaubanduskett, kui korjas 2013. aastal toidupoest ära kogu kauba, mida ilma õistaimi tolmeldavate mesilasteta oleks väga raske või suisa võimatu toota või kasvatada. Allesjäänud pooltühjad kaubariiulid panevad mõtlema, kuidas oleks elada nii, et poest või turult ei saaks kas üldse või vaid väga kalli raha eest osta mett, sibulat, lillkapsast, sidruneid, rapsiõli ja palju muudki. Selline trööstitu tulevikustsenaarium ei tundugi aga enam nii kauge, kui teame, et juba praegu on maailmas piirkondi, kus mesilasi on nii vähe, et tolmeldama peavad põllumehed käsitsi.
Kuigi Eesti põllumees on sellest seni veel pääsenud, ei tohiks korraga miljonite mesilaste hukkumist siinmailgi kergekäeliselt võtta – hukkuvad mesilased on muu hulgas selge märk taimekaitsevahendite väärkasutusest. Eile avalikustatud proovid viitavad, et miljonitele Lääne-Virumaa mesilastele saigi saatuslikuks taimekaitsevahend – seejuures selline, mida poleks lähedaloleval rapsipõllul kasutada tohtinudki. See ja teisedki viimastel nädalatel palju tähelepanu pälvinud mesilassurmade juhtumid ajendasid maaeluministeeriumi korraldama mesinike ja põllumeeste kohtumise. Kas sellest kohtumisest sünnib pikas perspektiivis suurem kasu, kui riigikogus mesilaste toetusrühma moodustamisest, näitab aeg.