Andra Siibak | Mida teha, kui nutivahend hakkab elu segama?
Kui ma eile rongiga koju sõites pilgu üle kaasreisijate libistasin, märkasin, et kõik mu ümber, nii kaugele kui silm ulatus, põrnitsesid ainiti nutivahendit. Minagi polnud sellest patust puhas. Meie nutivahenditest läbi imbunud eluolu soodustab ja propageerib igal sammul rööprähklemist.
Nutivahend on paljudele esimene asi, mille järele hommikul ärgates käsi sirutub ja viimane, mis enne uinumist käest pannakse. Nende najal toimib paljude töö- ja eraelu ning nad on muutunud igapäevaste toimetuste puhul asendamatuks abivahendiks. Tihtipeale ei tõsteta nutivahendilt pilku enam ka söögilauas, tänaval kõndides, autoroolis, peosaalis, loenguruumis või töökoosolekul. Kas meie ümber liiguvad sõltuvusest vaevatud zombid, kes ei suudagi enam ilma helkiva ekraanita eksisteerida?