Juhtkiri | President pani poliitikud päid murdma

President Kersti Kaljulaidi kõne roosiaias andis äratundmisrõõmu nendele, kel meeles Lennart Meri kahe kümnendi tagused Eesti noori erakondi ja poliitikuid paika panevad ülesastumised. Kui asjad ühiskonnas ei lähe soovitud suunas või kui kõrgemalt on ohumärke paremini näha, pole riigipeal ainult õigus, vaid ka kohustus neile tähelepanu juhtida. Arvestades meie presidendiameti piiratud volitusi, polegi riigipeal selleks eriti muid võimalusi kui aastas mõne kõne pidamine: vabariigi aastapäeval, taasiseseisvuspäeval, aastavahetusel ja riigikogu töö alustamisel. Neisse nelja kõnesse kõigi probleemide kontsentreerimine oleks paras kunsttükk igaühele.

Kuid peale äratundmisrõõmu sisaldas kõne parajat annust ehmatust, kui pärast veerand sajandit taasiseseisvust oli pikalt juttu eneseokupatsioonist. Kas tegu oli diagnoosiga? Sel juhul peaks järgnema haiguste ravi, kuid kindlasti on kritiseeritud erakondadel presidendi seisukohtadele vastu panna oma tõde.