NAISKIRJANDUS – MIS SEE VEEL ON? „Näiteks üksikemadust „naiste teemaks“ nimetada on päris karm.“

Aimée Beekmani „Valikuvõimalus“ (1978), Aino Perviku „Kaetud lauad“ (1979), Kati Murutari „Naisena sündinud“ (1992), Maimu Bergi „Ma armastasin venelast“ (2004), Madli Lippuri „June. Julien“ (2016) ja Maarja Kangro „Klaaslaps“ (2016) on vaid mõned teosed, mis on lähiminevikus ühiskonnas ja võib-olla ka kirjandusloos n-ö naistekesksete teemadega – meheotsingud, üksikemadus, erootika, armastus teismelise tüdruku ja täiskasvanud mehe või õe-venna vahel, nurisünnitused – enam tähelepanu leidnud, puritaanlasi ehk isegi ärritanud. Mõnele neist teostest ja autoritest on isegi silt „skandaalne“ külge kleebitud. Õhtuleht rääkis Eesti naisautorite palju vastukaja tekitanud teostest kahe kirjanduseuurija, Estonian Literary Magazine'i peatoimetaja Berit Kaschani ning Tartu ja Northumbria ülikoolide nooremteaduri Eret Talvistega.

Kui palju on need teosed skandaalsed, kui palju kvalifitseeruvad n-ö naiskirjanduseks? Või on selline lahterdamine hoopiski väär ja viiks meid valele rajale?