Kajar Lember | Mis pole lubatud inimesele, on lubatud süsteemile?

Ma pole kogu oma seitsmendat aastat kestva kriminaalasja jooksul vist kordagi tõstatanud mingit teemat esimesena, vaid üldjuhul alati vastanud spinnidele. Kindlasti ei ole ma ka jäänud ühelegi küsimusele vastust võlgu, sest see on elementaarne ja mul on õigus oma seisukohad välja tuua. Ainus kord, mil olen ise olnud algatajaks, on raamatu “Jälitatav” kirjutamisel, sest asi muutus juba nii absurdiks ja uskumatuks, et tuli tahtmine see põhjalikumalt kirja panna, sest eraldi infokilde sai juba liiga palju.

Aga seekord tuli viimane tõuge ühest Eesti Ekspressi artiklist, kus peaprokurör teatab, et “Õhuke riik annab õhukese tulemuse”, lugu kaasusest, kus ettevõtlusmaailmas ei suudetud ega suudeta kelmidega tegeleda. Peale seda helistas mulle üks murelik kodanik, kes on minu looga pisut kursis ja küsis: “Mis toimub?” Tal on samasugune tagasiside prokuratuurist, kus öeldaksegi, et pole ressursse. Peaprokurör ütleb vähemalt ausalt, et tehaksegi valikuid ja kõike ei jõua.

Ma pole kogu oma seitsmendat aastat kestva kriminaalasja jooksul vist kordagi tõstatanud mingit teemat esimesena, vaid üldjuhul alati vastanud spinnidele. Kindlasti ei ole ma ka jäänud ühelegi küsimusele vastust võlgu, sest see on elementaarne ja mul on õigus oma seisukohad välja tuua. Ainus kord, mil olen ise olnud algatajaks, on raamatu “Jälitatav” kirjutamisel, sest asi muutus juba nii absurdiks ja uskumatuks, et tuli tahtmine see põhjalikumalt kirja panna, sest eraldi infokilde sai juba liiga palju.

Aga seekord tuli viimane tõuge ühest Eesti Ekspressi artiklist, kus peaprokurör teatab, et “Õhuke riik annab õhukese tulemuse”, lugu kaasusest, kus ettevõtlusmaailmas ei suudetud ega suudeta kelmidega tegeleda. Peale seda helistas mulle üks murelik kodanik, kes on minu looga pisut kursis ja küsis: “Mis toimub?” Tal on samasugune tagasiside prokuratuurist, kus öeldaksegi, et pole ressursse. Peaprokurör ütleb vähemalt ausalt, et tehaksegi valikuid ja kõike ei jõua.