Peatoimetaja vaade: vabadustest ja ajakirjandusest ning vastutusest

Mu ema on arst. Ta kuulub riskirühma ja ma püüdsin teda koroonakriisi alguses mitmel korral veenda töölt ära tulema. Ema keeldus, sest see polnuks tema hinnangul aus patsientide ja kaastöötajate suhtes. „Mida nad minust mõtleks,“ nentis ta ühes telefonivestluses. Esmaspäeval läheb mu ema ja sajad arstid jälle tööle, pannes enda heaolu ning tegelikult elu ohtu kellegi teise nimel.

Mu vanaisa on vanim elusolev Eesti meister korvpallis, ta on 94-aastane. Umbes 80 aastat tagasi ehk 1943. aasta kevadel läks ta vabatahtlikult sõtta. Ta oli 17-aastane, võitles Sinimägedes ja elas pärast pikalt hirmus, et keegi saab teada, et tegi seda sakslaste poolel. Aga ta läks ja läksid tuhanded teisedki, sest mõnikord on sinust endast tähtsam teiste heaolu ja kellegi teise eest seismine, kusjuures sa ei pruugi ette teada, kas seisad võitjate või kaotajate eest.