Seisukoht | Kastanikukude aeg

Sõber kirjutas sotsiaalmeedias, et igal aastal kastanimunade langemise aegu võtab temas võimust laps ning tabab vastupandamatu soov kastanimunad üles korjata ja koju tassida. Eneseirooniliselt märkis ta, et võibolla kummitavad kastanimunad teda põhjusel, et lapsepõlves, kui tööõpetustunnis tuli kastanimunadest ja tammetõrudest loomi meisterdada, olid temal kasutada ainult tõrud, sest nende aias kasvas tamm, aga kastaneid polnud. Ta mäletas kadedust teiste laste suhtes, kel oli ka kastanimune.

See tuletas meelde seiga poeet Henrik Visnapuu teekonnast pagulusse, mille käigus sattus ta vahepeal elama Lätis Vindavis. Sealsetel alleedel jalutades korjas Visnapuugi kastaneid, millest tuletas oma kastanikukude-riimi, mis vormistus hiljem põgenikelaagris luuletuseks „Ikka viirastub“: Rohelispruunid jalge eel/ lõhkenud kastanikukud./Võpatab ärapöördunud meel,/puielt kui midagi kukub.

Sõber kirjutas sotsiaalmeedias, et igal aastal kastanimunade langemise aegu võtab temas võimust laps ning tabab vastupandamatu soov kastanimunad üles korjata ja koju tassida. Eneseirooniliselt märkis ta, et võibolla kummitavad kastanimunad teda põhjusel, et lapsepõlves, kui tööõpetustunnis tuli kastanimunadest ja tammetõrudest loomi meisterdada, olid temal kasutada ainult tõrud, sest nende aias kasvas tamm, aga kastaneid polnud. Ta mäletas kadedust teiste laste suhtes, kel oli ka kastanimune.

See tuletas meelde seiga poeet Henrik Visnapuu teekonnast pagulusse, mille käigus sattus ta vahepeal elama Lätis Vindavis. Sealsetel alleedel jalutades korjas Visnapuugi kastaneid, millest tuletas oma kastanikukude-riimi, mis vormistus hiljem põgenikelaagris luuletuseks „Ikka viirastub“: Rohelispruunid jalge eel/ lõhkenud kastanikukud./Võpatab ärapöördunud meel,/puielt kui midagi kukub.