Toomas Alatalu | Armeenlaste-aserite konflikt on Vene koloniaalpoliitika sünnitis

Toomas Alatalu, vaatleja, 7. oktoober 2020

Läheks esmalt augustisse 1987 ja tuletaks meelde julget koosolekut Hirvepargis. Sõnum kõlas, aga järge andis oodata. Augustis 1987 aga saadeti Mägi-Karabahhi autonoomsest oblastist (MKAO) mitmekümne tuhande allkirjaga petitsioonid NLKP Keskkomiteesse ja NSVL Ülemnõukogusse andmaks teada, et sealsed armeenlased soovivad olla mitte Aserbaidžaani NSV, vaid Armeenia NSV koosseisu. Teisisõnu – armeenlased olid esimesed, kes lootsid kasutada Mihhail Gorbatšovi perestroika raames lubatud võimalust ise otsustada oma riikluse üle.

24. veebruaril 1988 toimusid Tallinnas ja Tartus kentsakad üritused, kus tuntud tele- ja raadiohäälte abil üritati rahvast veenda, et iseseisvus on hukk ja tuleb jääda NSVL koosseisu. Kokkutulnud  või -kutsutud ei teadnud veel, et 20. veebruaril 1988 oli MKAO rahvasaadikute nõukogu häälteenamusega (+110 -17) otsustanudki ühineda Armeeniaga. Seda otsust toetas rahvas nii MK kui Armeenia tänavatel. Kaks päeva hiljem toimus esimene verine kokkupõrge MKs elavate aseritega ja kui NSVL asepeaprokurör teatas Kesktelevisioonis kahe aseri hukkumisest, vallandus 27.02 Sumgaitis esimene suurem pogromm armeenlaste kallal. Novembris 1988 vahetult pärast Eesti NSV Ülemnõukogu ajaloolise suveräänsusdeklaratsiooni vastuvõtmist (samuti seisus: rahvas tänavatel) oli teine suurpogromm Gjändzas (toona Kirovobad).

Edasi lugemiseks vajuta:
Oled juba lugeja?