ÕL ARHIIV | TOOMAS KIRSS: „Ühe asja võin öelda, mille olen aastatega selgeks õppinud: eestlased on tölbid inimesed. See lihtsalt on niimoodi!“

„Eks ma siis elasin kriitikat üle küll, nüüd mul on juba üsna paks nahk,“ muigab režissöör Toomas Kirss aegade üle, mis jäävad 1980.–1990. aastatesse. Toona oli ta Eesti Televisiooni noor režissöör-lavastaja, kes tõi ekraanile nii Alan Ayckbourni „Kallid külalised“, Eduard Vilde „Vigased pruudid“ kui ka Eugene Ionesco „Kiilaspäise lauljanna“. Sai kriitikuilt võtta, mis tolmas, kuid alla ei andnud. Tõtt-öelda pole kriitika talle armuline praegugi, kuid Kirss ei heitu. Veel enam: ta on oma kindlameelsusega selge illustratsioon vene ütelusele „Suuri laevu saadab ikka kajakate kisa“. Kirss naerab: „Mis suur laev?! Mina olen ju pisike paat!“

Olgu kuidas on, pisike paat või suur laev, aga Kirss oli kange juba siis, kui ETVs vastse režissöör-lavastajana alustas. Ning pürgis järelejätmatult telelavastuste poole. „Mul oli see suur vabadus, et ma ei pidanud tegema punast asja,“ meenutab ta. „Leidsin raamatukogust vanu näidendeid, millest tegin telelavastused, näiteks „Koduhani“ ja „Nutikad mehed“ või „Elavad surnud“, mille ise dramatiseerisime.