Toomas Alatalu | Enne Karabahh, nüüd aga lihtsalt asi

Moskvas toimunud Venemaa, Aserbaidžaani ja Armeenia välisministrite 11 tundi kestnud kohtumine sünnitas relvarahu leppe ja lubaduse, et Aserbaidžaan ja Armeenia alustavad OSCE (Euroopa julgeoleku- ja koostööorganisatsiooni) Minski grupi kaasjuhtide vahendusel „reguleerimise baasprintsiipide alusel asjakohaseid läbirääkimisi kiireks rahumeelseks reguleerimiseks.“ Tark on seda keerukat teksti „tõlkima“ hakata baasprintsiipide meenutamisest, millistes antud konflikti haldamisega tegutsenud kolm suurriiki omal ajal kokku leppisid.  

Need kolm on USA, Venemaa ja Prantsusmaa, ent mitte Inglismaa, kes esimese maailmasõja lõpus oli isegi vägedega kohal Aserbaidžaanis ja toetas viimasele kasulikke otsuseid vaidlusaluses piirkonnas, milliseid Moskva järgnevalt kinnitas. Londoni poliitmängud seal 1918.-19.a. on kõrvutatavad brittide samaaegse tegevusega Tallinnas loodud Loode-Venemaa valitsuse ja Eesti vabariigi valitsuse suhete kujundamisel. Sestap nad ka 1994.a. kolmiku tekkimisel kõrvale jäeti ja mõni ime, et end vähemuses tundev Bakuu üritas nüüd iga hinna eest saada neljandaks käeks Türgit. Moskva dokumendi viimane punkt kinnitab senise formaadi kehtivust ehk siis – osalejate ringi ei laiendata.