Juhtkiri | Paigalseis pole edasiminek

Nädalavahetusel koos käinud Keskerakonna ja Isamaa volikogud ning Eesti 200 üldkogu arutasid nii Eesti kui oma erakonna asju, kuid vana plaati keerutanud valitsuserakondade kõrval suutis just Eesti 200 ärksamana mõjuda. Kusjuures tegu pole ju sugugi parlamendierakonnaga, sest valimistel jäädi 4,4 protsendi häältega valimiskünnise taha. Järelikult laseb nii võimult kui üleüldse Toompealt eemal viibimine Eesti asju paremini näha.

Peaministripartei puhul piirdus Jüri Ratas saavutuste ettelugemisega. Mida on meil aga hakata peale teadmisega, et on õnnestunud kokku saada riigieelarve või et pensionitõus ikka tuleb, kuigi kaugelt väiksem kui algselt lubatud. Keskerakonna avaldus teaduse ja hariduse tähtsusest olukorras, kus õpetajad ähvardavad palkade külmutamisega tõttu jälle streigiga, mõjus aga lihtsalt ebaadekvaatsena. Küll oli Ratasel õigus, kui ta nentis, et kohtukaasuste tõttu on maksmine on erakonnale olnud väga ränk. Vaevalt neile sel puhul siiski kaasa peab tundma, sest kes neid sundis üle jõu elama? Nüüd saavad nad proovida teha ilma rahata valimiskampaaniat, mis põhineb puhtalt erakonnaliikmete entusiasmil.