„„Kättemaksukontor“ näitab, et tänapäeva lapsed Leopoldi ja Postikana ei taha.“

Kaks pudelit šampanjat. Summutiga püstol. Käerauad. Vekker. Kogu see kraam on ootel ukse taga, kus kolm detektiivi nõu peavad. Naerupahvakutega pooleks. Kaamera ees. Käivad krimisarja „Kättemaksukontor“ võtted. Tõsi, peentes šampanjapudelites on alkoholivaba jook ning äratuskell, mida kunstnik-rekvisiitor Merike Tamme päevade kaupa mööda pealinna taga otsis, ei helise kunagi mõnel öökapil hommikuäratust. Isegi mitte „Kättemaksukontoris“.

Tolle Balti jaama turult leitud tuttuue vekri eluiga on hämmastavalt napp. Pelk pilguheit režissöör Ain Prosalt ning äratuskell leiab oma lõpu. See kruvitakse lahti ning võetakse välja kõhutäis vidinaid. Enamik neist satub kohe kasutute asjade nimekirja, sest Ain otsib taga ühtainust. „Mul on hammasratast vaja,“ kostab ta rahulikult, kui kauaotsitud vekrist jääb üle uhke kest ning peotäis kunagist kellamehhanismi. Miks? Sest on 24. hooaja 11. ja 12. osa filmimine, mis kannavad nime „Surm kaamera ees“. Ajateljel kannavad need episoodid järjekorranumbreid 279. ja 280. Ühtlasi tähistavad need osad sügishooaja lõppu.