HÄDA ANNAB HÄBENEDA: mida teha, kui ei julge tualetti minna, sest kallim on kodus?

Siret Mägi, 17. oktoober 2020

Paljud inimesed, ka juba pikalt paarisuhtes elanud, tunnevad piinlikkust WC-helide ja -aroomide ees, mistõttu välditakse hädale minekut, kui kallis kaasa kodus on. Häda kinnihoidmine võib aga viia suisa kroonilise kõhukinnisuseni. Kuidas muret leevendada?

Paari- ja pereterapeut Marge Vainre soovitab pöörduda kliinilise psühholoogi poole, sest seda teemat võiks vaadelda ärevuse kontekstis, abi võiks olla kognitiiv-käitumuslikust teraapiast (KKT). „Mina paari- ja pereterapeudina soovitaksin püüda sellel teemal ikka oma partneriga rääkida. Mõistan, et see ongi piinlik ja sellepärast välditaksegi ka WC-toiminguid, kuid kui ei saa olulistest asjadest rääkida, siis on see suhteteema ka laiemalt. Oleks ju hea teada, mis tunne on kallimale rääkida nii isiklikku ja intiimset asja ja kogeda, kas mõistetakse, kuidas teine reageerib jne. Kui saab rääkida, siis on suur samm tehtud ka ärevuse vähenemise suunas ja ehk ei peagi enam muretsema, vältima, pidevalt ette planeerima jne. KKT tegeleks ka sellega, et julgustada, sest vältimine vaid suurendab ärevust ja probleem jätkub.“

Soome rahvastikuliidu ekspert, psühhoterapeut Heli Vaaranen ütleb ajalehele Helsingin Sanomat, et liigne häbelikkus ja tundlikkus võivad paarisuhtele isegi saatuslikuks saada. Ta on jõudnud järeldusele, et häbelik ja tundlik inimene võib suhtest kergemini lahkuda. Lihtsalt võtab kätte ja läheb minema. Tema sõnul tuleb hoopis probleemi tunnistada ja siis võtta midagi ette olukorra muutmiseks. Häbelik inimene võiks näiteks oma tahtmist peres selgemalt väljendada. Näiteks „ma ei lähe teiega koos ujuma, vaid jään koju raamatut lugema“. Samasugust konkreetsust võib harjutada kolleegidega suheldes: „Ma ei jõua sinu tööd ära teha“ või „mitte nüüd, vaid siis, kui olen lõpetanud“. Väikeste harjutuste abil hakkab tasapisi oma tahe välja tulema.

***

Mees tahab WC helikindlaks teha

Marion (29): „Oleme mehega koos elanud üle aasta ja on ilmnenud kummaline probleem – nimelt ta ei julge tunnistada, et temalgi on seitse meetrit soolikaid ja ta käib WCs. Ta ei käi kunagi WCs, kui mina ja laps kodus oleme. Või siis püüab käia enne meie ärkamist, et me jumala eest midagi ei kuuleks ega tunneks. Ükskord juhtus tal väike gaas väljuma ja ta pidi häbi pärast maa alla vajuma. Mina lohutasin, et see on ju loomulik. Mina olen see, kes kodus tihti gaasitab, mul on nimelt diagnoositud ärritunud soole sündroom. Ma küll algul püüdsin kinni hoida ja kannatada, aga no nii ei saa, olen pärast valust kõveras. Oleme sel teemal palju tülitsema hakanud. Aga oma kodus tahan ennast vabalt tunda. Mul on tunne, et talle on keha loomulikud funktsioonid täiesti tabuteema. Nüüd tahab isegi WC helikindlaks ehitada.“

Mitte jalapäev, vaid number kahe päev

Igor (24): „Kolisin kokku imeilusa tüdrukuga, imestan tänini, kuidas ta just minu valis. Meil on kesklinnas ilus väike stuudiokorter. Aga kahjuks on nüüd selgunud, et sel on imeõhukesed seinad. Isegi naabrite vetsutoimingud on kuulda, rääkimata siis minu omadest. Ükskord võtsin telefoni Rock FMiga vetsu, kuid mu kallis neiu küsis pärast ikkagi: „Kas sa sõid midagi halba?“ Mida teha? Meie maja all on küll raamatukogu, kuid see on vaid kuueni õhtul avatud. Õnneks asub täpselt üle tee väike spordiklubi. Meie korteri imeõhukeste seinte pärast olen hakanud seal igal õhtul jooksulindil jooksma. Õnneks saab seal rahus ka WCs käia, kõik fanaatilised trennihärjad puristavad ikka mehemoodi. Üks küsis minult: „Kas sul on täna jala- või seljapäev?“ Oleksin pidanud ausalt vastama: „Mul on täna häda number kahe päev!“

WC-käigud nõuavad planeerimist

Helen (24): „Meil on kodus WC paigutatud nii, et kuuldavus on väike. Aga avalike WCdega on mul tõsine probleem, probleemiks on ka sealsed lõhnad. Tööl ja mujal väljaspool kodu on WCs käimine minu jaoks tõeline Hiina piin. Õnneks mu mees teab sellest kiiksust ja elu on selle võrra lihtsam. Näiteks tema vanemate juures käies ei suuda ma WCsse minna, sest neil on nii väike korter. Raseduse ajal arutasime kõik mu WC külastamise võimalused kahekesi enne läbi, kui kuhugi pikemale sõidule minna oli vaja.“

Probleem on kahe kõrva, mitte kahe jala vahel

Ilona (42): „Mul saigi asi alguse lapsepõlves. Mäletan, et olin kuueaastane ja käisin isaga Moskvas. Aasta võis olla 1985. Kuna isa ei saanud naiste WCsse tulla, siis ta palus ühte venelannat, et see mu potile viiks. Ju ma siis ise ei julgenud minna. Aga võõra inimesega minek Moskva räpasesse metroo WCsse oli mulle tõesti šokk. Loomulikult ei teinud ma seal midagi.

Kuni tänini väldin ühiskasutatavaid WCsid. Eriti hull on seal, kus on kabiinid. Kui seal on veel rahvast, siis ma istungi potil, mitte midagi ei tule. Samas on mul selline häda, et põis valutab. Nüüd, kus mul juba endal lapsed on, olen leidnud ühe nipi. Ma lähen koos tütrega WCsse, vestlen temaga kogu pissimise aja. Tunnen vist temaga end kuidagi turvalisemalt ja saan oma hädad tehtud. Üks nipp on mul veel: tuletan endale pidevalt meelde, et suuremas seltskonnas istudes ei hakka ju keegi teiste WC-hääli kommenteerima. Mõni jokkis mees vaid. Nii et asi on ikka kahe kõrva, mitte kahe jala vahel kinni.“

Piss käskluse peale ei tule

Marit (35): „Kui me kuskile välja minema hakkame ja oleks vaja pissil veel ära käia, siis ma saadan mehe ja lapsed esikust õue mind ootama. Siis ma saan rahulikult istuda WCs. Mul piss ei tule käskluse peale koduski. Täiesti müstiline, kuidas närvidest võib selline vetsuskäimise probleem tekkida. Ma ei käinud kordagi oma koolis WCs. Oin kannatanud selliseid põievalusid, et pilt kippus taskusse minema.

Olen teismelisena selle probleemiga käinud ka psühholoogi juures, kes soovitas seda „ravida“ võõrastes WCdes käimisega. Aga minu puhul see soovitus ei töötanud. Sõbrannadega Rootsi-kruiisil käies oli kajuti WC minu jaoks täiesti kohutav. Sama hästi oleksin võinud keset kajutit pissida. Väga hästi kostis läbi ja mina muidugi ei saanud jälle hakkama. Õnneks käisime laevas palju ringi ja ma pissisin pea iga korruse avalikus WCs. Õhtul lahendasin olukorra nii, et jätsin duši jooksma ja läksin potile. Paaris võõras kohas olen ka duši all seistes pissinud. Kõik tualetid võiksid helikindlad olla. Ega külalistelgi ole meeldiv kohvilauas solinat ja muid hääli kuulda.“

Hoia oma kõhutuuled endale

Häli (28): „Kas see on tõesti normaalne olukord, kus üks elukaaslane peseb kodus vetsus hambaid ja teine siis urineerib potil? Minu meelest oleks see perversne, kui mees urineeriks minu juuresolekul. Aga üks mu sõbranna peab seda kommet tänapäeva kiire hommikutempo ja kokkuehitatud WCde ja vannitubade puhul täiesti tavaliseks. Ta paneb isegi lapsed potile samal ajal, kui ise duši alla läheb.

Oma kaaslase ees kõhutuult lasta on küll jube. Vahel, olgu. Kõigil juhtub, see on isegi naljakas mõnikord. Aga kui mees jõuga gaase välja pressib minu juuresolekul, siis see teda minu silmis ei tõsta. Kärtsutav naine on muidugi kordades ebameeldivam. Minul on küll nii palju lugupidamist oma mehe vastu, et ma tema nina all ei haisuta.“

Häbenes elukaaslast terve aasta

Kaarin (37): „Ma pole kunagi suutnud avalikes WCdes paksemat häda teha. Kõige hullemad on väliskomandeeringud, kus raha kokkuhoiu mõttes pannakse kolleegiga ühte hotellituppa elama. Siis võin nädala piinelda, saan sellise kõhukinnisuse lõpuks sellest, et kui koju jõuan, siis pressin hemorroidid välja. Oma elukaaslast ka algul häbenesin. Mul võttis terve aasta, enne kui suutsin tema kodus olles WCsse minna. Talle probleemist rääkida häbenesin, kuigi ta on mu sünnituste juures olnud. Aga nüüd olen tasapisi julgemaks läinud. Pikal bussisõidul või vabaõhuüritusel tuleb närv kuidagi sisse ja peale pikka järjekorras seismist ei tule potti midagi. Eriti siis, kui saba on ukse taga, pott on ära lagastatud ja ei saa korralikult istudagi. Üks mu lastest on samasugune. Püüan nüüd last mitte survestada ja ütlen, et käi palun korra potil ära, kui tuleb, siis tuleb.“

Lahenduseks välikäimla

Tarvo (49): „Kui kodus selline probleem ühel või mõlemal, siis ehk üritate oma pereliikmetega sellest rääkida ja mingile kokkuleppele jõuda. Meie elame maal ja meil ongi seetõttu ka õues välikäimla, ilus ja kena. Ise käin ka talvel välikäimlas, sest väga mõnus on rahulikult punnitada ilma kartmata, et iga hääl teisele söögilauda ära kostab. Toas WCs käivad lapsed. Olen ise ka selline põdeja. Alguses pelgasin ka WC-külastust proua kodus oleku ajal. Me lahendasime asja naljaga – rääkisin oma kiiksu ära ja kui WCsse läksin, panin näiteks teleri väga valjult mängima. Aga peale kahe lapse sündi, mida olen näinud, on WC-hääled ka mu naise jaoks ilmselt pisiasjaks muutunud.“ 

Artikli täismahus lugemiseks vajuta:
%
Proovi Digilehte
1€/kuu
Oled juba lugeja?