Urmas Hännile | Äraaetud õpetajatele võiks ju pisut kaeru puistata

Urmas Hännile, pensionärist koolmeister, 17. oktoober 2020

Hallpead austada ja kulupead kummardada võib teatud piirini. Seni, kuni – kui mugandada Kristjan Jaak Petersoni „ Laulja“ sõnu – seisab teadmamees valguse allikana oma vendade keske’ella ja rahvad, vait kui merekaljud, on püüdemaies maailmatarga sõnade kulda.

Edasi juhtub paraku see, mida kõige paremini iseloomustavad Juhani sõnad „Seitsmest vennast“: „See on hale lugu, oh, oi!“

Ei ole vähimatki allakirjutanu asi, ent ikkagi paneb kulme kergitama, kui Ameerika Ühendriikide presidenditoolile pürivad peagi 78aastaseks saav Joe Biden ning temaga ealdasa enam-vähem sama vana 74aastane Donald Trump.

Kus on nooremad tegijamehed ja -naised? Neid peaks USAs ometigi jaguma, sest jämedas joones 330miljonilise elanikkonnaga riigi kodanike keskmine vanus on vaid tiba pealt 38 aasta.

Samas pole siin imestada midagi. Kui meenutada üksnes Eesti idanaabri manalasse varisenud liidreid, siis lohutamatute leinajate sõnul astusid kõik kadunukesed igavikuteele enneaegu, parimas loomeeas, oma võimete õitsengu tipul.

Nii märkis NLKP keskkomitee sekretär Georgi Maksimiljanovitš Malenkov 74aastase verise diktaatori Stalini matustel 1953. aasta märtsis, et lahkus inimkonna suurim geenius, mõttetark, nõukogude rahva väljapaistev juht ja õpetaja.

Aga see selleks.

Aina tabelite tipus

Teisalt ei saa mööda vaadata tõigast, et Ühendkuningriiki juhib 94aastane Elizabeth II, Kuubat valitseb 89aastane Raúl Castro ning jumala maine asemik paavst Franciscuski pole enam poisike: 83 elatud aastat on sellele, kelle päralt piiramatu vägi ja võim, igati auväärne vanus.

Kurta taolisel taustal meie õpetajaskonna kõrge keskmise vanuse pärast (kevadel oli see 48,5 aastat) on seega pehmelt öeldes kurjast.

Hea küll, oleme selle näitajaga OECD 36 liikmesriigi edetabeli tipus, nagu oleme oma keskmise palgaga pingerea teiseski otsas esimesed (loe viimased): Eesti õpetajate palgad on mainitud riikide keskmisest kaugel maas.

Tõsi, õpetajate ja koolijuhtide töötasu teise nurga alt hinnates ei olevatki lood nii hullud: palga ostujõult oleme punase laterna koha hõivanud Läti ametivendadest tervelt koha võrra kõrgemal. Eelviimased!

Noh ja mis siis. Selle eest loeme ja kuuleme söögi alla ja söögi peale kiidulaulu, kui nupukad ja naksid on Eesti üldhariduskoolide õpilased. ETV oli koguni nii söakas, et tõi ekraanile lühisarja „Maailma kõige targem rahvas“.

Kellel saab olla midagi selle meeli ülendava teadmise vastu. Nagu ei anna vaielda vanasõnadega, et ega vana koer valet haugu või et vana nõu on änam kui noore jõud.

Seega ei ole meil ses suhtes ahastada midagi. Vaadates inimese bioloogilise, psüühilise ja sotsiaalse võimekuse edenemist kujutavat elukaart, ongi aastad 35-45 ja 55-65 vahel ehk keskiga (täiskasvanuiga) kõikse tegusamad.

Seks ajaks omandatud tarkused ja teadmised saavad sellal veel viimase lihvi, nii et kui osundada Paul-Eerik Rummo värsse, on saabunud periood, mil „...suur mesinik tuleb, näokate peas, / ja murrab must kõigile kärgi.“

Õpetajaid napib

Edasi kisub lugu paraku nutusemaks. Erinevalt eespool mainitud vägevatest võimukandjatest algab tavainimestest lihtsurelikel pärast 65. eluaastat taandareng, nõrgeneb nii mälu kui õppimisvõime, kidunevat füüsist ei tasu targu ülepea jutuks võttagi.

Ehk kõike kokku võttes jõuab aeg, mil eakal oleks arukas nii teiste kui enda säästmiseks jääda väljateenitud vanaduspuhkusele.

Õnnetuseks ei ole pensioneerumise summa nii lihtne, kui on selle soovitamine: on ammu teada tõde, et Eestis ei ole koolmeistrite koha pealt miskit hõisata ehk selles vallas on näpud üha sügavamal põhjas, on aina peenem peenike peos.

Kuidas muud moodi veel annab mõista Õpetajate Lehe veergudel läinud suve lõpus vahendatud majandusministeeriumi hinnangut, mille kohaselt on 2025. aastani vaja 3000 uut õpetajat. Vähe sellest. Et uusi õpetajaid tuleb tööturule (küll kõlab ilusasti: tuleb tööturule!) vähem, kui vanemaid lahkub, on probleem aina süvenemas.

Ülekohtune oleks kurjustada, et riik poleks mõelnud jutuks terendava vaakumi võimalikult kiirele täitmisele. On! Ja kuidas veel.

Misjonär maitseb hea

Nii deklareerib riigi eelarvestrateegia aastateks 2021-2024, et „senisest enam pööratakse tähelepanu õpetajate (…) tunnustamisele,“ ent sedagi, et „õpetajate järelkasvu tagamiseks arendatakse paindlikud teed õpetajaametisse sisenemiseks.“

Kuidas need õpetajaametisse paindlikuks sisenemiseks arendatavad teed välja näevad, seletab ehk enne võrratu lause sõnastamist arvatavasti seemneid söönud nupumees ise, pedagoogide tunnustamisega on lood lihtsamad, siin pole suuremat seletada midagi.

Asi see siis mõnel pidulikumal päeval koolmeistreist kellelegi tänukiri või aukiri või meene pihku pista, pärikarva pead silitada, ühele või teisele miski aunimetuse omistamine on samuti tore.

Et kõik need lugupidamisavaldused ei täida kõhtu, anna riiet selga ega too uudiskirjandust riiulile – kah asja. Nii kaua, kui allakirjutanu mäletab, on õpetajad leidnud ikka tröösti tõdemusest, et ega’s nad koolis ometi palga pärast tööta – neil on missioon täita.

Misjonäre, kurb küll meenutada, on aga ikka ja jälle nahka pistetud, nii et sellest on andnud laulugi teha: keset küla katel kees / valge misjonär seal sees, / misjonär seal ära söödi / hommikuni tantsu löödi.

Eesti vabariigis kannibalismi ei kultiveerita, juttudes vähemalt kord aastas ehk 5. oktoobril õpetajate päeval kõrgeks kiidetavat vaimuvalguse kallajate väge pitsitatakse tsiviliseeritult.

Kui ka riigi eelarvestrateegias aastateks 2021-2024 õpetajate palgavahenditeks kavandatud raha „võimaldab hoida õpetajate arvestusliku keskmise palga tasemel 1540 eurot“, siis pole see lubadus veel põhjuseks panna püsti vägev rõõmupidu, kus „voolamas šampanja, viin ja šartröös.“

Palk kukub kolinal

Prognoosib ju „Üldharidusprogramm 2020-2023“, et johtuvalt eelarves kavandatud rahalistest vahenditest on üldhariduskoolide õpetajate palk määratud tegema vägevat vähikäiku.

Kui tänavu on koolmeistrite keskmine palgatase võrreldes riigi keskmise palgaga 104 protsenti ja 2022. aastal veel 94 protsenti, siis aastal 2023 küünib üldhariduskoolides töötavate pedagoogide palk üksnes 90 protsendini riigi keskmisest.

Hull lugu. Seda isegi vaatamata sellele, et analüütikute väitel on Eestis võrreldes ülejäänud euroalaga toimunud ja toimub veel aasta lõpuni ulatuslik hinnalangus (allikas: 7. oktoobri "Aktuaalne Kaamera").

On enam kui kaheldav, et toodud tõikadest oleks ükski nii vägev argument, mis kallutaks iseseisva elu alguse risteel kõhkleva noore otsustama kutsevalikul õpetajaameti kasuks.

Annaks Taara, et see väide oleks ekslik.

Pigem on pedagoogide põuast kiusatud riigil tark siiski loota üksnes iseendale, hoida küünte ja hammastega kinni viimasest kui ühest alles tööpostil soliidses eas vanurist, kellel nupp veel lõikab, kuppel jagab ja kes suudab omil jalul klassi ette kõndida.

Vanasti läinud äraaetud hobused Pärnu kandis Audru karusloomakasvatuse rebastele söögiks, tänasel päeval ei pruugi enam nii jõhker olla. Kui setukat kenasti kaeraga kosutada, võib temast veel hulk aega tulu tõusta.

Ehk teadmamees, tõsi, juba pisut tudisev, saab jätkuvalt seista valguse allikana noorte keskel ja lasta neile paista oma tarkusest hiilgaval palgel.

Kuni, vääramatult jõuab kord seegi päev, tuleb lõpuks noor tugev hästimakstud mees ja lööb koolimaja aknad jälle puhtaks, säravaks ning õhu klaariks.

Artikli täismahus lugemiseks vajuta:
%
Proovi Digilehte
1€/kuu
Oled juba lugeja?