Kalle Käsper | Miks Eesti peaks toetama Armeeniat

Kalle Käsper, kirjanik, 17. oktoober 2020

Eesti ja Armeenia suhted NSV Liidu perioodil olid kaunis tihedad, tasub mainida kas või seda, et Leninakan oli Tartu sõpruslinn ja et Vanemuine ning sealne teater käisid vastastikku külalisetendusi andmas.

Praegu on olukord muutunud, eestlasi satub Armeeniase harva, hoopis rohkem käiakse Türgis ning ilmselt seepärast ei osata seisukohta võtta ka käimasoleva Karabahhi sõja osas.

Üritan asjasse selgust tuua. Selleks, et praeguses Karabahhi konfliktis toetada Armeeniat ja eeskätt Artsahhi vabariiki (Mägi-Karabahh), on mitmeid põhjusi, kuid üks neist on olulisim.

Türklaste rünnak

On siiani heastamata kuritegu, mille pani toime Osmanite Türgi 1915. aastal, kui genotsiidi käigus hukkus umbes 1,5 miljonit armeenlast. Saksamaa on tunnistanud juutide genotsiidi, Türgi armeenlaste oma mitte. Vastupidi, praeguse sõja algul toetas Türgi agressiivselt Aserbaidžaani, ja mitte üksnes sõnadega, vaid ka tegudega, saates Karabahhi varem terroristlikesse organisatsioonidesse kuulunud palgasõdureid ning tugevdades Aserbaidžaani sõjaväge droonidega.

Jah, Türgi on NATO liige. Kuid tasub meenutada, kuidas ta sinna sattus. USA-le ja tema liitlastele oli Türgit vaja, et lõuna poolt võtta „haardesse“ NSV Liit, mille ühiskonnakorda loeti lääne tsivilisatsioonile ohtlikuks. Praegune Venemaa kujutab küll samuti geopoliitilist vastast USA-le, kuid oma meelelaadilt on see siiski märgatavalt euroopalikum riik kui Türgi, nii usundi kui ka kultuuri poolest. Toetada praeguses olukorras Türgit on mängida meie oma, euroopaliku tsivilisatsiooni vastu. Ja päris kindlasti pole NATO tavadega kooskõlas Türgi käitumine Karabahhi konfliktis.

Aserbaidžaan, üritades jõuga liita Karabahh enda külge, tugineb rahvusvahelisele õigusele, mille järgi see territoorium justkui kuulus talle. See on vaieldav küsimus. Koos NSV Liidu lagunemisega haihtus olematusse ka Mägi-Karabahhi Autonoomne oblast.

Kuid veel olulisem on vaadata, kuidas Karabahh üldse Aserbaidžaani valdusse sattus. 1920. aasta Sevres`i rahulepinguga oleks Armeeniale pidanud minema hulga suurem territoorium, kui praegu talle kuuluv. Armeenia oleks saanud ajalooliselt armeenlastega asustatud alad nii Vani järve ümbruses kui ka Musta mere ääres (Trapesund). Lepingu garandiks oli USA president Woodrow Wilson, kelle sõna piiride määratlemisel pidi jääma otsustavaks. 

22. novembril 1920. aastal Wilson langetaski oma otsuse. Armeeniale pidi üle antama 103 599 ruutkilomeetrit Türgile kuuluvast territooriumist, mis koos tol hetkel eksisteerinud Armeenia vabariigi valdustega oleks kokku moodustanud üle 150 000 ruutkilomeetri, koos väljapääsuga Mustale merele (võrdluseks - praeguse Armeenia vabariigi territoorium on 29 743 ruutkilomeetrit).

Need otsused jäid ellu viimata. Juba enne Wilsoni avaldust algas Türgi ja Armeenia vahel sõda. Jõud olid ebavõrdsed, keegi Armeeniat ei abistanud, ja ta oli sunnitud kapituleeruma.

Lõplikud piirid pandi paika Nõukogude Venemaa ja Türgi vaheliste lepingutega, kus Vladimir Lenin näitas üles ehtvenelikku suuremeelsust, kinkides oma „sõbrale“ Kemal-pašale (tuntud Atatürgi nime all) mitte üksnes Vani äärsed alad ja endise Karsi kubermangu, vaid ka Ararati mäe.

Artsahhi (Karabahhi) saatuse otsustasid samuti bolševikud. Esmalt (1921. aasta otsusega) pidi see valdavalt armeenlastega asustatud maa minema Armeeniale, kuid 1923. aastal, taas vastu tulles Atatürgi soovidele, anti Karabahh türklastega asustatud Aserbaidžaani NSV-le.

Eesti peaks toetama

1926. aasta rahvaküsitluse andmetel moodustasid 89,2 protsenti Karabahhi elanikkonnast armeenlased. Hoolimata sellest, et Aserbaidžaan püüdis demograafilist olukorda muuta, soodustades migratsiooni Karabahhi, oli ka 1989. aastal, kui algas nn. Karabahhi konflikt, 76,9 protsenti autonoomse oblasti elanikkonnast veel armeenlased. 

NSV Liidu ajal elulaad mõlemas riigis, nii Armeenias kui ka Aserbaidžaanis, ühtlustus, nõukogulik kultuur tõrjus välja vastavalt kristliku ja moslemliku. Toonane Aserbaidžaan erines märgatavalt Türgist. Pärast NSV Liidu lagunemist on erinevused kahanenud ning praeguse Karabahhi sõja alguses kasutas Türgi president Recep Erdogan oma riigi ja Aserbaidžaani kohta vormelit: „Üks rahvas (st türklased – K.K.), kaks riiki“. Aserbaidžaani president Ilham Alijev sellele vastu ei vaielnud.

Kokkuvõtteks. Türgi agressiivsuse ja NSV Liidu varasema türgimeelsuse pärast on armeenlased kaotanud valdava enamiku maast, mis oli nendega asustatud enne Esimest Maailmasõda.

Ajalooline õiglus nõuab, et neile jääks vähemalt Karabahh.

Arvestades ka seda, et armeenlaste näol on tegemist märksa varasema Euroopa kultuuri rahvaga kui eestlased (Armeenia kuningas Artavazd II kirjutas veel I sajandil e.m.a. kreekakeelseid näitemänge), et türklased (aserid) pommitavad Karabahhis asuvaid kristlikke mälestusmärke, ning et praegune türklaste (aserite) kallaletung väga meenutab 1915. aastat, oleks mõistlik, et Eesti näitaks teistele Euroopa riikidele eeskuju ning tunnistaks esimesena Artsahhi vabariiki. 

Artikli täismahus lugemiseks vajuta:
%
Proovi Digilehte
1€/kuu
Oled juba lugeja?