Kirovi kalurikolhoos: täielik riik riigis

Kersti Eero, 17. oktoober 2020

Kuigi nõuka ajal jälgis Moskva valvas silm hoolega, et ühel kuuendikul kogu planeedist valitseks võrdsus, erines elu Viimsi kalurikolhoosis kõvasti elust ülejäänud Eestis. Piimajõgede ja pudrumägede asemel seisid poes singi- ja viinerikuhjad ning palgapäeval laoti spetsialistidele ja laevakaptenitele peo peale kordades suurem summa kui mujal Eestis.

„Izvestija (tähtsamaid ajalehti NSVL-is - toim.) ajakirjanik küsis minu käest, kui palju te teenite. Ma ütlesin, et mina ei tea. Meil oli Kirovis üks aseeesimees, kes külalistega käis ja see siis helistas raamatupidamisse. Tuli välja, et mul oli keskmine kuupalk aastas 1120 rubla,“ meenutab elu S. M. Kirovi nimelises kalurikolhoosis 1974. aastal kapten Arkadi Uusen.

„Kaluritel olid tuhanderublased palgad, minul oli 360,“ ütleb juhatuse autojuht Kalvi Saul. Samas Eesti keskmine palk oli statistikaameti andmetel 1975. aasta 159,8 rubla.

Seejuures oli kolhoosniku sissetulek tulumaksuvaba, juba see andis Kirovi inimestele aastas kahe-kolme kuupalga jagu rublasid juurde. Iga kvartal lisandus palgale 1,2 palka preemiat ning lisaks puhkusetasule maksti nn. terviseparandusraha ja aastakasumit, või nagu seda nimetati - 13. kuupalka. „Need rahad olid tõesti suured. Piltlikult öeldes sai inimene paljudel juhtudel kätte korraga auto raha. Aga siinjuures kohe üks „aga“, autosid ei olnud vabalt saada,“  kirjutab Kalju Alaküla oma raamatus „Kalurikolhoos Kirovist AS Esmarini“.  

„Kuul tegi siukse seaduse, et laevakaptenid, kes esimeseks tulevad, saavad autoostu loa. Mina sain neid mitu tükki, aga ma ei võtnud neid peale ühe välja. Tegin need kõigile oma meestele. Ütlesin Kullile, et mis pull see on, ega ma üksinda ei püüa,“ räägib Uusen

Lisaks sai kolhoosi liige teatud teenuseid tasuta, näiteks 1986. aastal võis 120 rubla eest valida juuksuri, õmblemise, maniküüri ja pediküüri vahel. Või lasta automajandis hoopis oma autot putitada. 

Kirovi laevastik Miiduranna sadamas aastal 1971. (Rannarahva Muuseum)

Kolmandik kodulaenust kustutati  

Kuna jõukust jagus, läks lahti kooperatiivkorterite ja majaehitus. Seda enam, et kodu ehituseks sai kolhoosi töötaja intressivaba laenu, millest lepingutingimuste täitmisel kolmandik ehk umbes 7000 rubla kustutati. Selle raha eest sai tol ajal juba auto kätte, 1975. a. maksis Žiguli (VAZ 2101) 6600 ja Žiguli Lux (VAZ 2103) 7500 rubla.

„Meie pere sai kolhoosi poolt ehituslaenu ja kui maja võeti õigel ajal vastu, siis väga suure protsendi sellest kolhoos kustutas,“ mäletab Kaluri teele kooperatiivkorteri ehitanud Inge Jürgenson. Kolhosist võis saada ka aianduskrundi ning noortele peredele anti sooduslaenu. Lapse sünni puhul maksti toetust, lisaks soositi lapsega kauem kodus olemist. „Ema võis poolteist-kaks aastat olla kodus ja palk säilitati,“ mäletab Alaküla. 

Kolhoosnike lastele olid tasuta õpikud ja koolilõunad, kolme ja enama lapsega peredele maksti koolitoetust. Samas hoiti silm peal ka laste õpiedukusel ning kui kooliga lood kehvad, kutsuti vanemad vaibale. Mõnigi kord tuli priske summa oma plaanitäitmise preemiast lapse kahtede eest lauale laduda. 

„Vanamees (Oskar Kuul - toim.) pani paika kunstikooli, laste muusikakooli ja staadioni. Ütles, et tähtis on see, et meie tulevane eestlane, aga ridade vahelt võis lugeda, et meie tulevane kolhoosnik, oleks harmooniliselt arenenud. Ja kõik maksti kinni,“ ütleb Alaküla.

Kirov oli esimene kalurikolhoos, kes sai õiguse kala ise ka töödelda ja 1966. aastal alustati konservide tegemist. Kalatööstuse konservitsehh aastal 1966. (Rannarahva Muuseum)

Üksikud vanurid said tasuta ülalpidamise 

„Elu oli ikka väga hea, inimese jaoks oli kõik olemas,“ kinnitab Ulvi Meier.  

„Haigla oli kolhoosiliikmetele ikka kõige suurem soodustus: sa said iga kell arsti juurde, kõik spetsialistid olid olemas,“ lisab Mai Alt. Ta mäletab, et isegi arstide koolitamiseks leiti raha. Lisaks kahele lasteaiale avati 1978. aastal Randveres lastesanatoorium. Aasta hiljem valmis ravikeskus oma polikliiniku ja 100-kohalise statsionaariga, olemas oli ka oma muda- ja vesiravila. 

Muidugi sõltus soodustuste hulk staažist ja kes mõne rikkumisega vahele jäi, võis lisaks preemiale ja soodustustele kaotada ka töökoha.

„Kõige suurem karistus tavainimesele oligi nende soodustuste ja preemiate ja talongide ära võtmine. Juhtus ka sellist asja, et naisel võib-olla viskas kops üle maksa, et mees muudkui joob ja läks ise mehe peale kaebama, aga varsti oli õnnetus suur, sest perel ei olnud enam toidutalonge,“ räägibMeier.

Ka varastamine läks kalliks maksma. Näiteks 200 grammi suitsuräime, maksumusega rubla ümber, võis vargale maksma minna vaat et auto hinna, mäletab Alaküla.

Põllumajandusosakonna laiendes pidi iga inimene töötama kolm päeva põllul või laudas. Selle eest anti talongid, mis lubasid soodushinnaga defitsiiti osta. Ajal, kui kaupluste lihaletis ilutses tihti vaid seapea, kõrgusid Kirovis sardelli- ja singikuhjad. „Nädalas korra tuli Viimsisse auto ja müüdi tavaliselt söökla uksest. See oli ikka tohutu küllus!“ mäletab Meier. Kuna majand oli suur, oli sööklaid 14 tükki.  

Oma inimeste eest hoolitseti elu lõpuni. Pensionäridele maksti riiklikule pensionile lisa ja 1974. aastast said üksikud vanurid tasuta ülalpidamise eakate pansionaadis Rannapere. Omaette toas, oma terrassi, duši ja tualetiga.

Lisaks maksti ilmalike matuste puhul 200 rubla ja kiriklike matuste puhul 30 rubla toetust. Selle kohta olevat öeldud, et Kuuli Oskar on tõeline ärimees: ostab ka surnud kokku hinnaga 170 rubla tükk.

80ndate aastate paiku, kui moodi hakkasid minema asutuste puhkebaasid, kerkisid Kirovi omad Pärnus, Narva-Jõesuus, Haanjas jne. Kaugeim neist asus Musta mere ääres Gelendzikis.

Kirov oli esimene kalurikolhoos, kes sai õiguse kala ise ka töödelda. Kalatööstuse konservitsehh aastal 1978. (Rannarahva Muuseum)

Kirovi kommivabrik oli kuulus ka Leningradis 

„Kuulil tekkis idee, et hakkame kommi tegema. Läksime Lätti, nädalaega vaatasime, kuidas see asi seal käib. Selleks ajaks, kui tagasi tulime, olid siin seadmed juba peaaegu valmis tehtud ja kommitööstus läkski käima. Panime kaks masinat kahes vahetuses käima, õpetasime inimesed välja ja sealt tuli koorevenist nii et... Mingit plaanivärki ei olnud, seda müü, kuhu tahad. Kaubal oli niisugune minek, et Leningradi bussid muutsid marsruuti. Enne kui läksid Leningradi, tegid peatuse Kirovi kalatööstuse väravas. Kõik, mis laos oli, läks peale. Saime seda teha üks aasta. Ühe aastaga tõusis toodang poolelt tonnilt kuue tonnini,“ meenutab endine Kirovi kalatööstuse juht Aado Vahtra, kuidas ta 1960ndate keskel hoopis koorevenist ja Lehmakesi tegi.   

Artikli kirjutamisel on kasutatud näituse „Kirovi kalurikolhoos 70“ materjale ja Kaljo Alaküla raamatut „Kalurikolhoos Kirovist AS Esmarini“, AS Printtare

Kalavorsti tootmine (Rannarahva Muuseum)

113 paadiga alustanud kolhoosist saja laevaga suurmajandiks

S.M. Kirovi nimeline kalurikolhoos asutati 1950. aastal nelja Viimsi kaluriartelli baasil: Rohuneeme Põhja Kalur, Miiduranna Forell, Leppneeme Murdlaine ning Tammneeme ja Randvere Randlane.

1961 algas laienemine, esimesena ühines Prangli saare kalurikolhoos Noor Kaardivägi. Aegade jooksul liitus Kiroviga 27 majandit ja paarikümne aastaga oli 113 paadi ja 180 inimesega alustanud kalurikolhoosist saanud 48 suure traaleri, 50 väiketraali ning enam kui viie ja poole tuhande töötajaga majand.

1955 - kolhoosi esimeheks sai Siberi eestlane Oskar Kuul. 

1959 - alustas Leppneeme suitsutsehh. Suitsukilu müüdi poolfabrikaadina kalakombinaadile sproti tarbeks. Hiljem hakati kala suitsetama ka Rohuneemes, Haabneemes, Pranglil ja Kakumäel.

1959-1960 käidi Atlandil heeringat püüdmas. Üks heeringalaev andis neli korda rohkem kasumit kui kogu kohalik püük kokku.

1966 - valmis konservitsehh. Kirov sai esimese kalurikolhoosina õiguse ise kala töödelda. Algul tehti kogu töö käsitsi, peagi hakati tootmist mehhaniseerima ja automatiseerima. Kolhoosi konstrueerimisbüroos välja töötatud masinad ehitati valmis oma laevaremonditehases. 

1967 - Roosna-Allikule rajati oma forellikasvandus. Toona Nõukogude Liidus olemasolevad kaheksa forellikasvandust „tootsid“ aastas 100 tonni kala.

1968 - hakati ehitama Miiduranna sadamat. 

1974 - avati kolhoosi keskus, samuti oma konstrueerimis- ja tehnoloogiabüroo KTB).

1976 - avati kaubakeskus, kus asusid 150-kohaline söökla, 26-kohaline kohvik, lilleäri, apteek, jms.  

1976 - osteti külmutuslaev Miidurand, et püügilaevad saaksid kala merel üle anda.   

1979 - valmisid nii ravikeskus oma polikliiniku ja 100-kohalise statsionaariga kui ka Dolores Hoffmanni vitraažidega raamatukogu. Kolhoosi keskuses algas ka 11-korruselise büroohoone ehitus, valmis sai sellest ainult kaks korrust.  

1980 - kolhoos sai Nõukogude Liidu kõrgeima tsiviilordeni - Tööpunalipu ordeni. Kuul oli Lenini ordeni saanud juba 1966. aastal.

Krabipulgad  (Robin Roots)

1985 - aastal algas makra (pildil) - tursast valmistatud krabipulkade - tootmine. 

1990 - kalurikolhoos muutus aktsiaseltsiks Esmar, esimeheks sai Kaljo Visnapuu. 

1990ndate algus - Vladivostoki lähedal asutati aktsiaselts, et kohapeal konserve teha. 

Oskar Kuul suri 1992. aasta detsembris. 

Oskar Kuul 1971. aastal. (Rannarahva Muuseum)

Kirovi pärandus: Viimsi vabaõhumuuseum

Kohas, kus asub Viimsi vabaõhumuuseum, avas 1980. aastal Kirov oma muuseumi vabaõhuosakonna. „Pärijatelt osteti ära Kingu talu hooned ja 5,8 hektarit maad. Väga korralikult renoveeriti ära 19. sajandi keskpaigas pärit rehielamu ja elumaja. Ülejäänud hooned ehitati endiste elanike juttude järgi täpselt samadele kohtadele täpselt samal kujul uuesti üles, ka sisutus on enam-vähem samasugune,“ räägib üks näituse kuraatoreid Külvi Kuusk. 

Kirovi uue keskusehoone esimesel korrusel oli muuseumi käsutuses aga terve tiib. „Tohutult esinduslik, Eestis polnud tol ajal vist ühelgi muuseumil nii palju näitusepinda. Lisaks oma kinosaal, fotolabor, restaureerimistöökoda ja fondiruumid. Muuseumi viidi kõik tähtsamad külalised, välisdelegatsioonidele näidati ka Kirovi tööstust kui nõukogude edulugu. Kõrgajal käis mitu gruppi päevas. Aja jooksul võtsid Viimsi visiidi ette ka Kuu peal käinud Edgar Mitchell, Iraani šahhitar Farah Pahlavi, Rahvusvahelise Olümpiakomitee president Juan Antonio Samaranch, kosmonaudid German Titov ja Valentina Tereškova, riigitegelased Juri Antropov, Aleksei Kossõgin Anastass Mikojan jpt. Kui nõukogude aeg ära lõppes, pandi ühel heal päeval ka muuseum kinni. Näiteks Saaremaalt ja Hiiumaalt kogutud asjad saadeti sealsetesse muuseumidesse, osa on meile jõudnud ja osa läks ka lihtsalt kaduma,“ ütleb Külvi Kuusk.

Juri Andropov ja Johannes Käbin konservitsehhis aastal 1973. Andropov käis Kirovis testki korda.   (Rannarahva Muuseum)

Kalast kasutati ära kõik peale lõhna

*1982. aastal hakati kalatööstuse jääkide baasil Pärispeal valgumarja tootma, kuus aastat hiljem ehitati Peipsi äärde Omedule musta kalamarja imitatsiooni tootmiseks tehas ja Kirovist sai NSVL-i suurim valgumarja tootja. Seda kasutati ka radiatsioonivastase vahendina ning tarniti pärast Tšornobõli katastroofi Ukraina lastele. Valgumarja välja töötanud kollektiiv pälvis 1992. aastal taasiseseisvunud Eesti Vabariigi esimese teaduse ja tehnika preemia. 

*Kui varem tarniti kalaliimi Venemaale Kanadast, siis ühel hetkel avastati, et see on strateegiline kaup ja Viinistule ehitati tursanahkadest kalaliimi tootmiseks oma tsehh. Varsti tursanahku enam ei jagunud ja kalavorsti valmistamisel üle jäävas stauriidinahas liimainet polnud.

*Kalatööstuse jääkprodukte söödeti sigadele, see aga andis sealihale spetsiifilise maitse ja kalalõhna ning 1980ndatel püüti jäätmetele paremat rakendust leida. Kalajäätmeid piimhappebakteritega töödeldes sündis piimaasendaja, mis aitas vasikatel ja põrsastel kaalus kiirelt kosuda. Kolhoosis kasutatud seda ka peaparanduseks.

*1983. aastal saadud patent kalajäätmetest piimaasendaja tootmiseks oli Nõukogude Liidu miljones patent.  

Viimsi (Robin Roots)

*1986. aastal ehk pärast Gorbatšovi kurikuulsat kuiva seadust hakati endises veinitehases tootma kalatööstuse heitrasvadest saadud ainest šampooni (pildil). “Merevaht“ läks hästi kaubaks - tuhat tonni aastas, ja paari aasta pärast lisandus ženšeni sisaldav šampoon „Fio“.   

*1987. aastal hakati täispiima asendaja tootmisel üle jäävatest kalaluudest loomasöödaks kalajahu tootma. 

*1988. aastal alustati estosteriili ehk loomafarmide desinfitseerimisvahendi tootmist. Lisaks toodeti kalajäätmetest loomatoidu pastat, puhastusseadmetest eraldatud jääkrasvadest metallurgia- ja naftatööstusele määrdeaineid jne. 

See, kuidas kuidas Kirovis suudeti kalatööstuse jäätmeid ära kasutada, üllatas ka üht näituse kuraatorit Külvi Kuuske.  „Öeldi, et Kirovis kasutati kalast ära kõik peale lõhna. Koostöö teadlastega võimaldas andekatel inimestel oma ideid realiseerida ja kolhoosil oli raha, et seda  toetada. Intervjuusid tehes mind tõsiselt üllatas, kui vaimustatud nad ise sellest tööst olid“

Intervjuusid on plaanis veel teha. „Vaevalt need kõik näitusele jõuavad, aga Kirovi periood on osa meie lähiajaloost  ja mõistlik on seda materjali koguda nii palju kui võimalik,“ ütleb Külvi. Ta mäletab ka ise, kuidas ta isaga vahel Haabneeme poodi sõitis. „Viinereid igaühele ei müüdud, neid said ainult kolhoosnikud, aga ka teiste inimestele jaoks olid letid konservi ja igasugu kraami täis. Lapsena see mind väga ei huvitanud, aga seda ma mäletan, et Kirovi poes olid sellised asjad müügil, mida mujal polnud.“   

Tänases Rannarahva muuseumis ehk toonases Viimsi koolimajas asutati 1950. aasta 12. augustil kuulsa revolutsiooni nime järgi nimetatud kolhoos, millest sai Eesti võimsaim kalurikolhoos. Kasumid olid muinasjutulised ja ette võeti rahvusvahelise haardega suurprojekte. Miks tekkis just siia selline nõukogude edulugu? Millel rajanes edu? Sellele püüab vastust otsida muuseumis avatud näitus „Kirovi kalurikolhoos 70“.

Traalpüük aastal 1971.  (Rannarahva Muuseum)

Gorbatšov tegi Kirovi veinitehasest šampoonivabriku

Kolmandiku kolhoosi üldtulust andsid tootmisharud, mis polnud otseselt kalapüügiga seotud. 

*Esmalt tegeldi lühikest aega 1960ndatel karusloomakasvatusega.

Suveniirmütsid  (Robin Roots)

*1969. aastal hakati suveniirmütse(pildil) õmblema, mitu head aastat oli kalapüügi keeluajal abiks kurkide konserveerimine.

*Põllumajanduslik abitootmine algas 1979. aastal, kui Kiroviga liideti tõenäoliselt Eesti kõige kehvem majand - Kahala sovhoos. Uut osakonda hakati nimetama Kirovi kalurikolhoosi Kolga osakonnaks. Kolme aasta pärast oli sellest saanud üle kolmetuhandelise looma- ning viie ja pooletuhandelise seakarjaga majand. Lihatoodangule andsid iga kolme kuu järel kõvasti lisa ka 40 000 broilerit, samas pesitsesid 3000 munejat kana. Riiklikest plaanikohustustest jäi nii palju üle, et iga kolhoosi liige sai osta kuus neli kilo soodushinnaga liha. Laevaremondibaasi juurde loodi põllumajandusmasinate remondi osakond, konstrueeriti ja ehitati omad sõnnikudosaatorid, kartulipanekumasinad jms.

*1981. aastal alustati herefordi tõugu n.n lumelehmade kasvatamisega. Vorstitööstusele väärtuslikud veised elasid Rutjal ja Pärispeal.

*Ukraina põllumajandus kannatas tööjõu puuduse käes ja sestap otsustasid Kirovi mehed seal maisi kasvatama hakata. Leping nägi ette, et saak müüakse kohapeal maha ja selle eest on õigus jõusööta osta. Kahe aasta pärast kohalik võimuladvik vahetus, lepingust enam kinni ei peetud ja lõppes ka eestlaste maisikasvatus.

Kalavorst (Rannarahva Muuseum)

*Kuna liha nappis, tuli üleliidulise isamaa päästmise programmi raames hakata tegema kalavorsti. Kirov püstitas oma suitsukalavorstiga (pildil) üleliidulise rekordi - tuhat tonni aastas. 

*Rummu 8500ruutmeetrises köetavas kasvuhoones kasvatati lilli, tomateid ja kurke. Kuna lilleäri oli nii tulus, tuli köögivili oma hinnaga kätte ja kolhoosi liikmed said seda ka soodushinnaga osta.

(Rannarahva Muuseum)

*Seakasvatuse päästmiseks hakati tootma kalapastat, aga ühel hetkel sai seda rohkem kui Eestis vaja ja seda hakati viima Ukrainasse. Autode tühisõidu vältimiseks toodi sealt tagasi õunu ja hakati valmistama veini. Aastas toodeti 400 000 liitrit, mis teeb 800 000 pudelit naturaalset lauaveini Näkineid, magusat naturaalveini Santa Maria (pildil), õige magusat naturaalset veini Lati Pats, magusaid naturaalseid õuna- ja pihlakaveine jne. 

*Pärast Gorbatšovi kuiva seadust ehitati aastaid üks Kirovi tulusamaid ettevõtmisi olnud veinitsehh ümber šampooni tootmiseks. Koos Tallinna Farmaatsiatehasega oli evitatud mesilaste taruvaigu baasil propolise tootmine ja seegi käis samas tsehhis.

Artikli täismahus lugemiseks vajuta:
%
Proovi Digilehte
1€/kuu
Oled juba lugeja?