Jaanus Riimets | Miljoni andnud poliitik ei saa kirikult taevast kaitset

Jaanus Riimets, 17. oktoober 2020

Viimasel ajal on ajakirjanduses ilmunud mitmeid artikleid religioossetel teemadel, selleks on väga palju erinevaid põhjuseid Ühendriikide presidendivalimistest kuni Jõgeva kiriku ehitamiseni ja mis seal vahepeal veel kõik on. 

Elame ka üsna ebatavalisel ajal, hirm kaotada viirushaiguse tõttu palju, isegi elu on reaalne. Hirm on aga selline nähtus, mis sunnib haarama kiire abiventiili järele. Näljal on sama toime. Just sellistel aegadel mõeldakse ka tavapärasest enam teispoolsetele olukordadele, mille põhiliseks märksõnaks on uskumine ehk usk. Usutakse ju seda, mis ei ole meeltega tajutav. Keda või mida inimesed kriisiaegadel uskuma hakkavad, sõltub juba paljudest asjaoludest.

See, mida või keda kodanikud omaette olles või ka kogunedes usuvad, ei tohiks olla ühegi maapealse võimu, seadusandliku, täidesaatva , kohtuvõimu  või isegi ajakirjanduse asi. Muidugi mingisugune regulatsioon on tarvilik ka selles vallas, aga see peaks hõlmama neis ettevõtmistes osalevate üksikisikute ja gruppide muid suhteid, näiteks rahalisi. 

Raha on ikka see, mis kõiki inimesi enamasti paelub. Raha eest saab kõike. Raha eest võib ehitada vähem või rohkem uhke hoone, kus usulisi talitusi läbi viia. Kui ühest ideest huvitatud inimesed raha kokku panevad ja endile ühisteks tarvidusteks maja ehitavad, siis las ehitavad.

Probleem tekib siis, kui poliitilistel kaalutlustel eraldatakse sellisteks ehitusteks raha üldisest kassast, s.t. riigieelarvest. Eesti vabariigi enam kui 100 eksisteerimisaasta jooksul on riik ja kirik teineteisest lahutatud olnud. Vähemalt põhiseaduse alusel. Ja nii peaks see ka jääma, aga on palju mõjukaid inimesi, kes seda olukorda muuta soovivad. Miks? 

Neid inimesi on tegelikult kaht liiki. Naiivsed arvavad, et teevad sellega kogu ühiskonnale väga palju head. Mis siis selles halba on kui näiteks ideaalis kogu liikumisvõimeline kodanikkond koguneks igal pühapäeval riigi poolt ehitatud kirikutesse ilusaid laule ja jutlusi kuulama kirikuõpetajate suust, kes saaksid selleks palka riigi käest. Lisaks valvaksid köstrid ka inimeste, eriti laste moraali üle. Palju halbu asju kaoks ära. 

Teine grupp, kes sellisest variandist on huvitatud ei ole sugugi naiivsed. Neil on omad eesmärgid, mida nad väga kavalasti varjavad. Sellisteks eesmärkideks on täieliku võimu saavutamine inimeste mõttemaailma üle ja muidugi siis ka täieliku riigivõimu enda kätte ahmimine. Niisiis tegeliku ja reaalse totalitaarse religioossel ideoloogial põhineva riigi loomine. 

Kui möödunud sajandil olid ideoloogiateks natsionaalsotsialism, kommunism või ehk veel mõne nimega sarnane ideoloogia, siis uue sajandi totalitaristide põhiargumendiks on religioon. Iraani islamivabariik on siin reas üks esimesi pääsukesi, aga sarnaseid plaane peavad veel mõnedki teised ja sugugi mitte ainult islamiäärmuslased. Põhiline tunnus selliste režiimide juures on, et asjad, mis peaksid jääma inimese südametunnistuse otsustada , otsustatakse riigi ideoloogiatöötajate poolt. 

Näiliselt on tegu väga õilsate eesmärkidega. Aga nii on olnud kõigi totalitaarsete ideoloogiatega. Paradiis tuleb kohe-kohe maa peale, ainult enne on tarvis hävitada kõik kahjurid, kes kavatsevad kindlasti paradiisi läbi närida. Muidugi saab neid kahjureid üldjuhul olema üsna palju. Nende hulka võib arvata ka kõik isiklikud vaenlased. Nii on alati juhtunud.

Muidugi pole sellisel riigiusul midagi ühist jumalaga. Jumal on armastus ja tõeline armastus ei suru end iialgi peale, mida riigivõim juba oma olemuselt kahtlemata on valmis tegema ja peaaegu alati ka teeb. Riigivõimu ülesanne on makse koguda ja neid võimalikult ausalt ja inimeste vajadusi arvestades ümber jagada, aga mitte sekkuda inimeste südameasjadesse. 

Tegelikult ei peaks ka kirikus, isegi kui see on ehitatud vabatahtlike andide abil, inimesi mingilgi moel survestama. Kutsuma küll, aga mitte survestama. Nii raske kui seda ka  poleks tunnistada, siis soov riik ja kirik ühendada on alati tulnud kiriku poolt. Riigil kui sellisel pole selleks mingit vajadust, pigem vastupidi - jälle üks kuluartikkel juures. 

Kirik aga, kes ei ole olnud oma ülesannete kõrgusel ja inimesed on seetõttu kirikust lahkunud või lahkumas haaravad viimase õlekõrre, riigi järele. Ja on neid poliitikuid, kes kirikut selles osas aitama on varmad. Nad arvavad, et nende endi kurjad plaanid saavad siis otsekui taevase kaitse alla. Olgem täiesti kindlad - ei saa!

Artikli täismahus lugemiseks vajuta:
%
Proovi Digilehte
1€/kuu
Oled juba lugeja?