GALERII | Raadioajakirjanik Mari Tarand saadeti viimsele teele: „Meie ema läks nagu loojuv päike.“

Jaanus Kulli, 17. oktoober 2020

„Valgust! Rohkem valgust! Aga valgust ometi peaks siin küllalt olema. Istun ümmarguse söögilaua taga ja minust vasakul on suur aken ja klaasist rõduuks. Paremal, läbi avatud kahe poolega ukse paistavad elutoa kaks suurt akent, millest avaneb vaade Niguliste kirikule ja Toompeale. Nii palju valgust, aga minu ümber vajub kõik tihenevasse hämarusse,“ on read Mari Tarandi lõpetamata jäänud mälupildiraamatust.

Reedel saadeti 5. oktoobril 79aastasena lahkunud raadioajakirjanik Mari Tarand viimsele teele kirjanike maja musta laega saalist, vaid paarikümne trepiastme ja paari vaheseina kauguselt tema viimasest kodust. Talle teele kaasa antud head sõnad ja soovid hajutasid hämaruse. Nagu päikese käes kiiskavad vanalinna punased katusedki saali suurte akende taga. Seal kuskil nurga taga paistis ka Niguliste kirik. 

Valgust, rohkem valgust… Madal sügispäike oli üllatavalt ere. Pani paljudel silmad kissitama. Just päike, mitte kahel pool sarka põlevad küünlad või valguse käes kiiskavad valged lillesülemid ümber sarga. Või olid need ikkagi sarga ääres lausutud sõnad – ennekõike abikaasale Andresele ning poegadele Indrekule ja Kaarlile? 

Lausujaid ja jumalaga jätjaid oli eile musta laega saalis aga sadu ja sadu. Oli president Kersti Kaljulaid, kultuuritegelased, Mari Tarandi kolleegid raadiost, ülikoolipäevilt.

Mari Tarandi noorema venna Juhan Viidingu parim sõber Tõnis Rätsep elustas sarga äärde jõudes Mari vanema poja Indreku ema mälupildiraamatu jaoks kirjapandu: „1972. aasta kevadel olime me kõik neljakesi maal. Isa pildistab. Teeb värvipilte. Ühel neist on näha, kuidas ema läheb läbi raiesmiku. Emal oli seljas punane jope, teistmoodi punane kui ajastu üldine foon. Kui isa meile seda slaidi näitas, ütles Kaarel: „Ema läheb nagu loojuv päike.“ See oli öeldud ning lapse mõistus ei võtnud, miks isa läks väga härdaks ja kurvaks seda kuuldes. Hiljem saime teada, et samal ajal kohtus ema oma tõvega, mille nimeks vähk, ning polnud selge, kas ta on sellest terveks saanud. Aga lapsed jäid ning on teda pikkade aastate jooksul küll kurvastanud, küll naerutanud, mistõttu sel lausel on meie jaoks tähendus. See lause on täna taas meiega. Teadlased ütlevad, et täht kustub mitme miljoni aastaga, aga kustub. Põleb ära. Ja et ka päike on kõigest täht. Aga isegi kui päike kustub, siis meie inimesed planeedil Maa saame soojust veel  kaua-kaua. Võib-olla veel tuhandeid aastaid. Üle mitme inimpõlve. Aga ema läheb ikka nagu loojuv päike,“ sulges Tõnis Rätsep Mari Tarandi mälupildiraamatu.

Marju Lauristin meenutas Mari Tarandi oskust oma mõtteid ja tundeid kuuldavaks teha. „Mari läks meie juurest oma vaiksel talle omasel viisil. Pani kinni oma eluraamatu. Eesti rahvas oli harjunud kuulama Mari häält, elas kaasa Mari mõtetele, aga ei näinud teda. Võib-olla mõni ei teadnudki, kes on selle hääle taga. Aga ometi kõik elasid kaasa sellele, mida Mari rääkis. Talle oli antud imeline oskus panna see, mida ta tunneb, nii täpselt ja ausalt sõnadesse,“ sõnas Lauristin ja tsiteeris Mari Tarandi lemmikluuletajat Betti Alverit: „Nopi suuri teri kõrtest, kõigist elu surutõrtest / rõõmsalt maitse, / aga kindlalt hoides piiki nagu sõdur haldjariiki / kaitse! / Kilbi keskel kiiri koonda, kuumas tapluseski moonda / kullaks vaske. / Kui sul võiduks puudub rangus, olgu vähemalt su langus / raske!“ Lauristin lõpetas sõnadega: „Kallis Mari, sinu võitmine siinpool on lõppenud, sinu haldjariigi sõdur pani oma piigi maha, aga siin on palju neid, kes selle üles võtavad.“

Jaan Tootsen pidas üheks helgemaks momendiks oma raadiotöös seda, et suutis saada Mari Tarandi nõusse tulema „Ööülikooli“ saatesse. „On üks Aafrika vanasõna, mis ütleb, et kui lahkunud on suur ja tark inimene, on see sama nagu hävinud üks raamatukogu,“ ütles ta. „Mari oli ka raamatukogu, aga palju rohkemgi veel.“

***

Mari Tarand lõpetas 1963. aastal Tartu riikliku ülikooli eesti filoloogia žurnalistika eriharu. Ta töötas ülikooli lõpust 2005. aastani Eesti Raadio toimetaja ja kommentaatorina.

Ta on teinud 1964–1975 lastesaateid (sealhulgas "Kooliraadiot") ning Eesti-Soome tele-raadioviktoriini "Küsi, Helsingi-Tallinn" (1976), "Keskööprogrammi" luulesaateid ning keelesaateid ("Keeleminutid" ja "Keelekõrv"; 1994–2005).

Mari Tarand lõpetas raadiotöö aastal 2005 pärast 42 aastat raadios. 

Ta oli Andres Tarandi abikaasa, Indrek ja Kaarel Tarandi ema, Paul ja Linda Viidingu tütar, Anni Kreemi ja Juhan Viidingu õde.

Mari Tarand sängitati Metsakalmistu mulda talle kõige lähedasemate inimeste seltsis. 

Artikli täismahus lugemiseks vajuta:
%
Proovi Digilehte
1€/kuu
Oled juba lugeja?